Täna saab aasta päevast, mil Silver Meikar avaldas Postimehes arvamusloo «Erakondade rahastamisest. Ausalt». See polnud esimene sellesarnane, vaid üks seerias, millest iga lugu oli astunud sammu lähemale erakondi puudutavate probleemide esiletoomisele. Alles kolmas kirjutistest, mis rääkis varjatud rahastamisest, käivitas sündmuste ahela, mille lülideks on ka «Harta 12», Jääkeldri protsess ning Rahvakogu.

Kuid ehk ei olekski too lugu toonud kaasa enamat kui tagasihoidliku pahameele minevikus toimunud sahkerdamiste pärast, kui Reformierakond oleks ammused asjad üles tunnistanud, vabandust palunud ja erakonna sees ning teiste erakondadega aru pidanud, kuidas igasugusest ebaseaduslikkusest edaspidi hoiduda. Kuid seda ei juhtunud. Salgamise ja halvustamisega aitas Reformierakond loo skandaaliks paisumisele ise agaralt kaasa.

Ja hea on, et aitas. Tänu sellele tuli avalikuks palju suurem probleem kui pelk rahastamine – erakondade sisedemokraatia puudumine, kartellistumine, valetamine, üleolev suhtumine, karistamatusetunne ja arusaam endast kui asendamatutest. Väljapoole suunatud sõnum, nagu oleks rahva pahameele põhjustanud üksnes erakonna kehv kommunikatsioon, on üsna küüniline. Valetamisest ei tee tõerääkimist ka hea kommunikatsiooniga.

Silvergate’i tulemusena ilmsiks saanud erakondade hoiakute taga on poliitikas tekkinud surnud seis. Uute erakondade loomine on muutunud pea võimatuks. Tingimused praegu riigikogus esindatud nelja erakonnaga võistlemiseks on uutele tulijatele äärmiselt ebavõrdsed. Riigikogus esindatud erakonnad saavad riigieelarvest rahalist toetust nii palju, et suudavad sellega katta valimiskampaania kulud, kuid uutel tulijatel sellist võimalust ei ole. Need kaks punkti – uute erakondade tekkimise lihtsustamine ja erakondade rahastamise küsimus – saatis ka Rahvakogu riigikogule arutamiseks. Jüri Adams, endine põhiseaduse assamblee liige, kes eksperdina Rahvakogu töös osales, ütles kuu eest Postimehele antud intervjuus, et oleks naiivne arvata, et neli parlamendierakonda uute erakondade tekkimist lihtsustava seadusemuudatusega niisama lihtsalt lepivad, ja tõenäoliselt punnitakse muudatustele kõvasti vastu.

Kuid rahvas ootab vastust ja ajakirjanduse asi on otsuste tegemisel silm peal hoida, et katse poliitikat tuulutada seniste erakondade kokkulepetesse ei kao.

Sündmustele antakse tähendus tagantjärele ja aasta pole ajaloolises mõttes teab mis pikk aeg. Silvergate’i toodud muutuste mõju poliitikale saab hinnata pärast järgmisi riigikogu valimisi.