Värske inimarengu aruanne annab meile küll uudselt hea positsiooni erinevates pingeridades, kuid paljud temaatilised edulood hakkavad jalgu jääma seisakutele erinevates inimarengu valdkondades. Üheks näiteks võib tuua peatüki «Inimene ja ühiskond» mõningad alateemad.

Selles peatükist võib leida mitmeid viiteid sellele, et inimeste meeleolud ja ootused ei vasta täiel määral viimaste aastakümnete jooksul ühiskonnas saavutatule. Seetõttu on mitmed elanikkonna tajumisele ülesehitatud näitajad hakanud langema. Võtame näiteks sellise valdkonna nagu korruptsioon. Meie poolt kümmekond aastat tagasi saavutatud hea üleminekumaade positsioon on hakanud hapuks minema ja seda just tulenevalt ühiskondlike ootuste ja riigivõimu ponnistuste vastuolule.

Majanduskriis tõi kaasa kindlasti elukvaliteedi languse, kuid riiklikud meetmed selle leevendamiseks ja ka kriisijärgsest olukorrast välja tulemiseks tekitasid ühiskonnas väga tugeva kihistumise. Selline arusaam toetub tunnetusele, et raskemal ajal on elujärje tasemelhoidmine väga subjektiivne. Põhjusena nähakse siin just poliitilist korruptsiooni, mis loob teatud huvigruppidele eelise teiste ees. Selle tundmusega ei saa mitte nõustuda, kuna just viimastel aastatel on enim näha olnud erakondlikku eelistust poliitiliste otsuste tegemisel. Teisisõnu võib täheldada valitsuse stagneerumist, dialoogi ja selgituste vähenemist elanikkonna ning riigi vahel ja seega ka võimu usaldusväärsuse langust. See kõik väljendub mitte niivõrd korruptsioonijuhtumite statistikas, vaid ühiskondlikes hoiakutes võimu tegutsemise osas.

Kindlasti ei saa selle pinnalt väita, et riiklikud institutsioonid võrreldes eelmise dekaadiga oleksid oluliselt korrumpeerunumad, küll aga võimu soovimatust vajalikul määral oma otsuseid ja tegevusi selgitada. Sellest tulenevalt tasub tõsiselt üle vaadata kaasamispoliitika põhimõtted ühiskonnas ja luua erinevaid võimalusi avaliku võimu otsustusprotsessi järelvalveks ja mõjutamiseks avalikkuse poolt. Rahvakogu protsess on mitmed sisendid ja eeldused selleks loonud. Pall on nüüd riigivõimu väravas ja edasine sõltub võimu soovist protsessiga positiivselt edasi minna.

Teiseks oluliseks valdkonnaks on kuritegevus ja elanikkonna turvatunne. Kuigi oleme ligi kahekümne aastaga saavutanud raskete kuritegude arvukuse vähendamise osas märkimisväärse edasimineku, võib väita, et kas siin on viimaste aastate jooksul toimunud teatud seisak ja üldjoontes pole meie olukord võrreldavate riikide osas eriti paremuse poole muutunud.

Üheks põhjuseks eriti tahtlike tapmiste ja vägivalla osas laiemalt võib lugeda lähisuhtevägivalla kõrget taset meie ühiskonnas. Kuigi aruanne sellest otseselt ei räägi, peab tõdema, et see vägivalla liik moodustabki enamuse üldises vägivalla ja tapmiste statistikas. See asjaolu viitab sellele, et seni kasutatud tugevad politseilised meetmed raske isikuvastase kuritegevuse vastases võitluses on hakanud ennast ammendama.

Muutuse lähisuhtevägivalla vähendamises peavad tooma nende kõrval muud sotsiaalsed meetmed, nagu hoiakute muutmine ühiskonnas, sallivuse suurendamine, null-tolerants igasuguse vägivalla vastu nii haridusasutustes kui ka kogukonnas laiemalt. Samuti tuleks kaaluda sotsiaalsete meetmete kõrval ka muude, mittepolitseiliste õiguslike meetmete kaasajastamist, mis annaks vägivalla all kannatajatele ühelt poolt nii kindluse oma õiguste kaitseks kui ka meetmed vägivalla peatamiseks.

Edasist vägivalla vähendamist ühiskonnas ei ole mõtet loota vaid korrakaitseasutuste tõhusast tööst ja edaspidi mängib olulist rolli just erinevate riigisasutuste laiapõhjaline koostöö, ühiskonna hoiakutes ja tõhusate avalike teenuste pakkumine neile, kes kaitset vajavad.

Postimehe arvamusportaal küsib sel nädalal riigikogu liikmetelt, millised olid nende olulisemad tähelepanekud Eesti inimarengu aruandest ning mis järeldusi nad selle andmekogu põhjal teevad.