Jüri Vendik

FOTO: Erakogu

Venemaa sõltumatud MTÜd ei saa hakkama välismaalt pärit rahata – see annab lihtsa võimaluse sildistada neid kahjulikeks välisagentideks, kirjutab Moskva kolumnist Jüri Maloverjan.

Kui meid kinni pannakse – no mis siis ikka, hakkame töötama nii nagu nõukogude ajal ning jääme ootama paremaid aegu kui need, mil meil oli vaid kaks kirjutusmasinat.» Nii rääkis hiljuti ajakirjanikele Venemaa inimõiguskaitse matriarh Ljudmila Aleksejeva.

Moskva Helsingi grupi juhil Aleksejeval on tõepoolest põhjust arvata, et 1976. aastal asutatud grupp, nagu ka teised inimõigustega tegelevad Vene MTÜd, pannakse peatselt ametivõimude survel kinni. Mõned Venemaa inimõiguslased ennustavad, et sügiseks või hiljemalt aasta lõpuks ei ole riigis enam ühtegi võimust sõltumatut, «ebalojaalset» MTÜd.

Kevade algusest alustasid ametivõimud suurt pealetungi sõltumatutele MTÜdele. Seda mullu vastu võetud «välisagentide seaduse» alusel, mille järgi kõik «poliitikaga» tegelevad ja välismaalt raha saavad MTÜd peavad ennast avalikult just niimoodi tembeldama. Ometigi pole ükski neist seda põhimõtteliselt teinud, viidates muuseas asjaolule, et seaduses mainitud «poliitiline tegevus» ei ole Venemaa seadustikus määratletud.

Prokuratuur korraldas lauskontrolli mitmesaja organisatsiooni kontorites, nõudes neilt tuhandeid lehekülgi finants- ja muud aruandlust. Koos prokuröridega, nagu Venemaal ikka kombeks, tulid poliitilist tegevust otsima ning trahve määrama sanitaarkontroll, tuletõrje ja muud vastutavad asutused.

Siis tulid trahvid. Esimesena sai 300 000-rublase (umbes 7400 eurot) trahvi assotsiatsioon Golos, kes jälgib, analüüsib ja muidugi mõista kritiseerib teravalt Venemaa valimisi ning saab selleks raha muuseas Saksa fondidelt. Lisaks määras kohus 100 000-rublase trahvi Golosi juhile Lilia Šibanovale isiklikult.

Kohtusse on antud ka inimõiguskaitse keskuse Memoriaal asi, «välisagendiks» on tunnistatud Venemaa suurim sõltumatu küsitlusfirma Levada Keskus, trahvid ootavad ees ka kümneid teisi MTÜsid.

Sõltumatud ja välismaalt rahastatavad MTÜd seletavad, et nn välisagentide seadus pole neile vastuvõetamatu mitte vaid selle võimude poolt peale surutava «häbimärgi» pärast, kuigi ka see on tähtis: see sõnapaar kannab vene keeles teadagi selgelt negatiivseid konnotatsioone.

Aga seadus nõuab ka mahukat aruandlust iga kolme kuu tagant (iga-aastase asemel), mis on paljude MTÜde jaoks liiga kallis (raamatupidajate ja juristide töö) ja aeganõudev – nad lihtsalt ei jaksa seda teha ja lõpetavad tegevuse.

Venemaa sõltumatud MTÜd ei saa ilma välisrahata hakkama. Ühelt poolt, annetamise kultuuri pole ikka tekkinud. Selle tõsiasja alt, muide, paistavad kaks tänapäeva vene kultuuri alustala: äärmine individualism ja paternalism. Teisalt, ärimehed, kes võib-olla oleksidki valmis inimõiguslasi toetama, pelgavad seda teha võimude surve pärast. Vene riik aga jagab küll MTÜdele raha üsna heldekäeliselt, kuid valdavalt – tõsi küll, mitte alati – lojaalsetele MTÜdele.

Kuni viimase ajani tegeles Venemaal valitsev kamp Putiniga eesotsas mitme aasta jooksul paralleelse reaalsuse väljaehitamisega. St päris sõltumatute MTÜde, võimuvertikaalist mitte sõltuva kodanikuühiskonna algmete kõrvale (tihtipeale, kuid mitte alati nende asemele) tekitati hulganisti «õigeid» MTÜsid ja «õiget» kodanikuühiskonda: Naši-taolisi liikumisi, igasuguseid «inimõiguste instituute», Ühiskondlikku Koda, SRÜ valimisvaatlejaid, kelle jaoks ka Usbekistani valimised on alati seaduslikud ja puhtad, jms.

Nüüd aga tundub, et Kremlile ei piisa enam selle paralleelse reaalsuse olemasolust, tuleb ka esimene reaalsus lõplikult ära lämmatada. Kusjuures otsest vajadust selleks justkui ei olegi: need «õiged», lojaalsed MTÜd täitsid oma rolli suurepäraselt just paralleelse reaalsusena: nende heakskiitvaid raporteid sai muuseas riigi telekanalite vaatajaskonnale ette sööta, välismaailmaga suheldes sai aga osutada «päris» sõltumatute kriitikute olemasolule kui «suveräänse demokraatia» liberaalsuse tõendile.

Aga selline juba kord on positiivse sihita autoritaarse režiimi arenguloogika: see muutub aina karmimaks. Suhteliselt loid vastupanu, nagu mullused meeleavaldused Moskvas, ajasid valitseva grupi seltsimehi niivõrd närvi, et nad asusid usinalt platsi veelgi tasasemaks trampima ning viskasid «suveräänsele demokraatiale» omase demagoogia koos selle mõiste autoriga Vladislav Surkoviga sootuks ajaloo prügimäele.

Tagajärg võib olla see, et varsti kuuleme Venemaalt vaid «mõningatest puudujääkidest», mille kõrvaldamisega rahva seas tuliselt toetatud võim edukalt tegeleb. Kui asjalikel, põhimõttelistel inimõiguslastel ei lasta tööd teha, siis ei saa nad ka faktidega oma väiteid kinnitada, võimud aga kehitavad õlgu: vaadake, meie – sõltumatud ikka – vaatlejad ja eksperdid kinnitavad, et valimistel on kõik tipp-topp, politseis ei piinata, rahvas armastab oma juhte. Korruptsiooniga aga võitleme me ise, näete ju.

Võib-olla jõuame ka sinnamaani, et uued Lion Feuchtwangerid hakkavad meile jälle seletama, kuivõrd edumeelne ja lihtrahvale sobiv see Venemaa uus-vana kord ikka on, eriti võrreldes kriisis vaevleva Euroopaga. Need dissidendid aga – need on ju heidikud, nad ei esinda ju vene rahvast, mis te nüüd.

Küllap jätkub meil ajaloolist kogemust, et uut Feuchtwangerit mitte kuulda võtta.

Samas, Vene MTÜdega toimuvat nähes peaks ka paljudel meist Eestis häbi olema. Meie kahe riigi olukorra vahel ei ole muidugi võimalik võrdusmärki panna, kuid meil on ju samuti alati olnud «õiged» ja «valed» MTÜd. Tinglikult öeldes, «õige» Inimõiguste Instituut ja «vale» Aleksei Semjonovi Inimõiguste Teabekeskus.

Jah, Venemaa toel tegutsevad organisatsioonid edendasid pahatihti tahes-tahtmata just seda arenguteed, mida näeme praegu Venemaal endal. Jah, riigi julgeoleku küsimustesse ei tohi suhtuda sinisilmse formalismiga. Kuid ikkagi – ausam oleks võrdne kohtlemine. Venemaa on meile alati olnud asendamatult kasulik just negatiivse eeskujuna: vaata, ja ära niimoodi kunagi tee. Küllap toimib lõpuks see mall ka MTÜde vallas.

Autor on BBC Vene talituse korrespondent.