Peeter Olesk: uue juhi mänguruum

Peeter Olesk Foto: Peeter Langovits

Kirjandusteadlane Peeter Olesk kirjutab, et kaitsepolitseiameti peadirektoriks kandideeriv Arnold Sinisalu on juurat austav majandusmees. Seda omadust läheb tal paari aasta pärast väga vaja, sest siis muutub koalitsiooni koosseis ja tulevane julgeolekudoktriin ei ole veel teada.

li aeg – enne Teist maailmasõda –, mil ekspertide arvamused mingile ametikohale kandideerija kohta ilmusid trükis. Need avaldati näiteks Tartu Ülikooli toimetiste C-seerias ja separaatidena. Kui diplomaatilised ning ühtlasi põhimõttekindlad nood arvamused võisid olla, selle üle võib otsustada igaüks ise, kui ta võtab kätte Elmar Ilusa (1898–1981) mälestusteose «Elmar Ilus. Rooma eraõiguse alused» (toim Jaan Unt; s.a) ning loeb sealt prof Jüri Uluotsa, prof Leo Leesmendi ja prof Johan Vaabeli põhjendatud hinnanguid dr Elmar Ilusa ja magister Timotheus Grünthali sobivusele Tartu Ülikooli tsiviil­õiguse ja -protsessi professoriks.

Valiti Elmar Ilus, sest kuigi riigikohtu tsiviilosakonna esimees Timotheus Grünthal oli pidanud tsiviilprotsessist loenguid ning avaldanud osa oma osakonna otsustest ka trükis, puudus tal doktorikraad.

Kaitsepolitseiameti peadirektori ametikohta ei täideta nagu õppetooli, sest ainuüksi selle vakantsi menetlemine käib teisiti. Siseminister esitab ühe (mitut ta esitada ei saa ja hoopiski ei saa ta esitamisest loobuda) vastava kandidaadi riigikogu kahele komisjonile ning kui need on nõus, otsustab asja valitsus. Praktikas piisab selleks peaministri heakskiidust. Väliseksperdid on välistatud ja Eesti riigi seest on keeruline leida kolme sõltumatut professorit, kel oleks julgeolekutöös mingigi ühest episoodist pikem kogemus, eriti asja kohtuliku menetlemise käigus.

Tegelikult täidetakse kaitsepolitseiameti peadirektori koht poliitiliste vahenditega, kuid nõnda, et vastne peadirektor peab nendestsamadest vahenditest otsekohe vabanema. See on võimalik, kui ta on juriidiline fundamentalist; tunnistades õigusriigis seaduse ülimuslikkust, oskab seda põhjendada ja laseb algatada seaduse parandamise niipea, kui seal ilmneb vastuolu õiguse kahjuks.

Kaitsepolitseiameti peadirektori asetäitja, filosoofiadoktor Arnold Sinisalu on töötanud süsteemis 20 aastat ning on nüüd valmis kandideerima peadirektori kohale, järelikult sel kohal ka töötama. Kui kaitsepolitseiamet ning teised Eesti Vabariigi julgeolekuasutused ja eriteenistused loodi, siis olid nende materiaaltehnilised olud üsna võrreldavad Pullapää sidejaama või Sutlepa kunagise koolimajaga.

Mitte ühelgi neist kui autonoomsel allsüsteemil (süsteemil, mitte peamajal!) polnud oma kodu ja lõpetatud pole selle kodu ehitamine siiani. Kuna ehitamine jätkub, siis on arusaadav, et noored inimesed, kes asusid kaitsepolitseiametis tööle umbes samal ajal Arnold Sinisaluga, on kas seesmiselt pingul «lihtsalt» ruumilise ebakindluse pärast või muutuvad peidetult küünikuteks, kelle kabinetis pole muud isikupära kui klaasi alla pandud diplomid.

Kaitsepolitseiameti peadirektor peab olema juurat austav majandusmees, mida Arnold Sinisalu kahtlemata on. Senisest veel rohkem läheb seda omadust vaja vähem kui paari aasta pärast, sest siis muutub kindlasti koalitsiooni personaalne koosseis, kuid tõenäoliselt ka kogu koalitsioon, mille julgeolekudoktriini me praegu ei tea, sest kõigist juhtivatest poliitikutest on saanud mõrramehed.

Peadirektori viieaastase töölepingu sisse mahub kolm suurt ülesannet, mis jätkuvad ka viis aastat hiljem. Need on piir Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel, küberkaitse (Eestis on see asutustevaheline) ning põhiseaduslik kord.

Piirileppe ratifitseerimist võib pidurdada, aga seda ei saa lõpmatuseni edasi lükata, sest Eesti ühepoolne poolläbilaskvus toimib juba niikuinii. Esitatud kujul on piirilepingu projekt asümmeetriline ning kuigi piirileppeks on kehtivas põhiseaduses koht (vt paragrahv 122) reserveeritud, puudub seal ettekirjutus, mis lubaks selles nii põhimõttelise tähtsusega küsimuses asümmeetriat.

Oletagem siiski, et leping ratifitseeritakse ja tema vastased kuulutatakse marginaalseteks paremäärmuslasteks. Tehniliselt on tulevase lepingu sisu väga raske realiseerida senise ajutise kontrolljoone kolmes lõigus: Saatse saapas, Narva jõe veeressursi pooleks jagamisel ja maismaatransiidi korraldamisel Narva linnast väljaspool. Neid töid ei saa teostada paari aastaga ning tõenäoliselt tuleb kaht viimast punkti lahendada rahvusvaheliste garantiide kaudu. Kaitsepolitseiametist mööda minnes ei saa samuti kõnealuseid töid ette võtta, kuna esiteks saab piiri maha märkida ainult kahepoolselt ja teiseks hakkavad mõlemal pool piirijoont kehtima teatavad piirangud – see tõsiasi välistab minu arvates Sisekaitseakadeemia võimaliku paigutamise Kreenholmi saarele.

Vähem kui kahe aasta pärast möödub 20 aastat Tiigrihüppe algusest. Tookord oli iga asutus uhke, kui sai oma riistvara uuendada. Intellektuaalse omandi kaitsest, isegi puhtjuriidilises mõttes, kõneldi väga vähe. Võrreldes e-teenuste hulgaga kodus, tööl ja puhkehetkel ning ühistranspordis ei ole e-Eesti praegugi tasakaalustatud ning võimalik, et seda tasakaalu ei sünnigi, sest konkreetse inimese vastas talitab ikka anonüümne võrgustik.

Piirjuhtudel võib see võrgustik üksiktarbijat tõesti halvalt teelt eemale hoida (näiteks piirata alaealiste juurdepääsu pornograafilistele programmidele), kuid ta ei respekteeri kasutaja privaatsust, vaid vastupidi, muudab kodaniku kollektiivse julgeoleku imaginaarseks osaks. Tulemus on teada: me saame sorteeritud kodanikud umbes samal kombel nagu restoranikartuli ja seakartuli.

Põhiseadusliku korra kaitse jagaksin ma peajoontes kaheks. Ühele poole jääb Euroopa institutsionaalne areng, mille suhtes inimesed tahavad saada väga selget vastust küsimusele, milles seisneb Euroopa transkontinentaalses kolhoosis Eesti iseotsustamise õigus. Teisel pool on suhted põhiseaduslike institutsioonide, siseministeeriumi peamaja, teiste julgeolekuasutuste, prokuratuuri ja kohtute vahel nii paastuajal kui ka Luculluse söömaaegadel. Üheks nende poolte kokkupuutekohaks on võimalikud vabamajanduspiirkonnad ja niisugused territooriumid, kus tolliasjandus käib ahvist kiiremini.

Juba praegu on olemas mittemagavad huvirühmad, kelle meelest Eesti Vabariigis on segamini, millal ta peab siseturgu kaitsma, öelgu Maailma Kaubandusorganisatsioon mida tahes, ja millal ta vaba turgu üksnes segab. Mitte et kaitsepolitseiamet muutuks siin kraaniks, kuid ühiskonnal on juba kogemusi kartellikokkulepete väga raskest tõestatavusest ja viisarežiimi konfliktist tööjõu vaba voolamisega.

Ei, ma ei kavatse kaitsepolitseiameti järgmist peadirektorit koormata ülesannetega, mida üks inimene ise lahendada ei jaksa. Ma kirjeldan siin tema mänguruumi, küsides endamisi, millele tal on toetuda. Kaitsepolitsei aastaraamatud aitavad ameti töötajaid võrdlemisi vähe; ajakiri Eesti Arst avaldab üksikjuhtude analüüse kindlasti rohkem, Äripäev veelgi enam.

Arnold Sinisalu edukalt kaitstud filosoofiadoktori väitekiri «Mõjutustegevuse piirid rahvusvahelises õiguses» (juhendaja prof Lauri Mälksoo, Tartu, 2012) on rikkalikul materjalil põhinev uurimus eeskätt hirmu strateegiast ja hirmutamisvahenditest, kaasa arvatud ideoloogiline diversioon. Selle jaoks, kes tunneb küll ajalugu, ent pole eraldi süvenenud ajaloo sisustamise tehnoloogiasse, on Arnold Sinisalu töö väga andmerikas käsiraamat probleemist, mis tekib siis, kui inimest käsitatakse massi impersonaalse killukesena.

Raamatu uurimuslikkus – tegemist on monograafiaga, mitte väikeuurimuste koguga, ammugi mitte kollektiivselt kirjutatud artiklite nagu kaardipaki ümbersegamisega «tänase õhtu võitja» kasuks – seisneb vastuses küsimusele, kuidas säilitada vaimne, kuid ka aktiivne iseseisvus tasalülitamise tingimustes. Juura piire mõistev Arnold Sinisalu peab olema ühtlasi ka seda tööd õpetav ülemus, kellele samas on ninatarga positsioon ebasoovitav.

On veel midagi. Kõik mundri- ja auastmekandjad jälgivad alati väga kiivalt seda, missuguse kiirusega liigub kolleeg. Enne Teist maailmasõda oli see kiivus kõige paremini hoitud kontrolli all metsameestel, kelle rotatsioon oli teadlikult väga suur. Praeguseks on see minevik, ent meil on juba terve hulk eriteenistustest vanuse tõttu erru arvatud inimesi, kellel on küll kogemus, kuid puudub rakendus, sest gümnaasiumis ajalugu õpetades ei pruugi sa teada sedagi, kas sa kuulud Kaitseliitu või mitte, kuidas saab saata sind kordusõppustele või kas sul on litsents tegutsemiseks küberkaitse vallas. Me elame olukorras, kus muist poliitikuid tahab püüda väga suurt kala, aga jätab kassi nälga. Olles suure laeva kapten, peab kaitsepolitseiameti peadirektoril olema õigus saada hakkama ilma lootsita, ent tal ei ole õigust sõita oma laeval reisijana.

Autor oli rahvastikuminister aastatel 1993–1994 ning kultuuri- ja haridusminister aastatel 1994–1995.