Balti riikide ja Soome ühise LNG-terminali rajamine on kõrgeimal riikidevahelisel tasemel olnud jutuks juba aastaid. Üle-eelmisel suvel võttis välispoliitika instituudi toonane juht Andres Kasekamp intervjuus Postimehele Balti riikide koostöö ühe proovikivi seisu kokku nii: «On kurbnaljakas vaadata, kuidas Balti riikide peaministrid koos kinnitavad, et on mõistlik rajada ühine LNG-terminal ja see on energiajulgeolekule oluline, aga tegelikult käib omavaheline võidujooks» (PM 6.7.2011).
Eelmise aasta novembris lülitas Euroopa Komisjoni analüüs nelja riigi konkurentsist välja Leedu ja Läti. Analüüsis öeldi, et abikõlblik regionaalne terminal peaks asuma Soome lahe kaldal. See jättis valikusõelale Paldiski ja Muuga Eestis ning Inkoo Soomes. Eeldus oli, et Eesti ja Soome lepivad omavahel kokku, kumba riiki terminal rajatakse. Nagu näeme, pole sellist kokkulepet sündinud.
Regionaalse terminali rajamine Euroopa raha toel tähendab sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvat investeeringut ning loomulikult sõltub asukoha valikust esmalt see, kumma riigi ettevõtted saavad lõviosa ehitusega kaasnevast tulust. Soome valitsus ei taha seda tööd niisama Eestile loovutada. Nii ongi otsitud võimalust veeretada vastutus vahekohtuniku kaela, et ei peaks kandma loobumisega kaasnevate poliitiliste tagajärgede raskust.
Regionaalse LNG-terminali rajamise mõte on, et siinsetel turgudel oleks usutav alternatiiv Venemaalt imporditavale maagaasile. See ei tähenda seda, et meil oleks igal hetkel kasutada imeliselt odav maagaas, vaid et väheneb idanaabri võimalus manipuleerida poliitiliselt gaasi tarnekindluse ja hinnaga. Maagaas muutuks sellega ka Eestis poliitiliselt «salongikõlblikuks» kütuseks.
Kokkuvõttes on regionaalne LNG-terminal üks lüli ettevõtmistest, mille eesmärk on, et Balti riigid ja ka Soome ei oleks Euroopa Liidus (energia)saar. Ent nagu näeme, võib valik suurte eesmärkide juurde viivate radade vahel olla ka parimatel sõpradel üpris valulik.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2013/05/20/1769760t1h79bf.jpg)