Perekonnasotsioloogid: homo- ja heteroõiguslaste ühisrinne perekonna kaitseks

Marion Pajumets. Foto: Erakogu

Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi perekonnasotsioloogid Marion Pajumets ja Triin Roosalu kirjutavad Postimehe arvamusportaalis ajendatuna Priit Pulleritsu artiklist, et nad ei näe vajadust «sõjaks» traditsioonilise perekonna kaitsjate ning Eesti LGBT-õiguste eestkõnelejate vahel.

Tahaksime perekonnasotsioloogidena kommenteerida nn «üle-eestilist sõnasõda» gei-kooselude seadustamise teemal. Nimelt ei näe me vajadust «sõjaks» traditsioonilise perekonna kaitsjate ning Eesti LGBT-õiguste eestkõnelejate vahel. Põhjuseid pingete maandamiseks on vähemalt kaks.

Põhiseadus peab Eesti ühiskonna aluseks perekonda, mis põhineb abielul, laste saamisel ja laste ja vanemate vastastikusel hoolel. Peame perekonnauurijatena tõdema, et tänases Eestis on vabaabielu normaalne ja abielulahutus pole kuigi suur patt; palju on üksikvanemaga kasvavaid lapsi ning viljatute ja ka vabatahtlikult lastetute inimeste ja paaride osakaal kasvab. Vaatamata vanemahüvitisele ei ole sündimus tõusnud rahvuse taastootmise tasemele ning pole põhjust oodata peatset tõusu. Selles valguses näivad abielu ja lapsed tõesti konservatiivsed või koguni ohustatud väärtused. Need ei ole noorte seas enam kuigi moes, neile on populaarseid alternatiive. Meenutagem, et Lääne feministid leidsid juba 1960. aastatel, et abielu on olemuselt arhailine meestevaheline tehing – naise andmine isa omandist abikaasa valdusesse – ning kutsusid naisi taanduma sellega kaasnevast elamisest meestele-lastele.  Naiste eneseteadvuse kasvule on aidanud kaasa ka haridustaseme tõus, teenindussektori paisumine ja loomulikult beebipillide kättesaadavus. Ajaga on traditsiooniline abielu institutsioon muutunud Läänes, sealhulgas Eestis omamoodi nišitooteks.

Siiski ei ole religioosse taustaga konservatiivid jäänud päris üksi pere eest seisma. Nagu SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, väärtustavad abielu ja vanemaks olemist kõrgelt ka paljud gei-mehed ja lesbid. Kui Eesti elanikkonna enamikule, eriti nooremapoolsetele elanikkonnarühmadele, sobib ka lastetus ja vabadus valida ja vahetada intiimpartnereid, siis sarnaselt religioossetele heteroõiguslastele on paljud LGBT-inimesed selles osas hoopis konservatiivsemad. Nad ihaldavad ja jutlustavad samu väärtusi, mitte ei sea neid küsimärgi alla. Seega ei õõnesta abielu ja lapsendamist nõudlevad LGBT-inimesed peremoraali; vastupidi, nad on nende väärtuste üheks viimaseks kantsiks. Võiks ju ka mõelda, et vabameelses Eestis, kus domineerivad vabaabielud on geid rahul, sest nende vabad kooselud sarnanevad vormilt heteroseksuaalse enamuse kooseludega, kuid ei.  Geidele ei kõlba see, mida Zygmunt Bauman kutsub «voolavaks armastuseks» (liquid love) – nad taotlevad stabiilsust, ühist tulevikuperspektiivi, jagatud vastutust.

Seega veavad traditsioonilise pere väärtustajad ja homoõiglased sama vankrit ja võiks üksteist tunnustada koostööpartneritena, võitluskaaslastena, kui üldse soovitakse kasutada sõjametafoore. Võiks ju märgata oma jagatud missiooni Eesti ja Läänemaailma üldises perekülmas atmosfääris.

Teiseks, kui traditsiooniliste peresuhete kaitsjad tunnevad end rünnatuna, võiks nad rihtida oma kihutustöö kirbult hiiglasele: abielu eirajaid ja traditsioonilise perekonna õõnestajaid on heterote seas kordi rohkem kui seksuaalvähemuste ridades. Traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjad võiks oma moraliseeriva pilgu suunata kasvõi näiteks salasuhete ja seriaalse monogaamia harrastajatele, oma lastest päris lahus elavatele emadele-isadele või pere hüljanud vanematele, kes ei toeta oma lapsi.

Kui suur on Eesti inimeste LGBT-foobia aastal 2013 päriselt, selgub juba sel sügisel, kui avaldatakse värske Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu tulemused.