Velda Buldas

FOTO: Erakogu

Kui me ei taha, et meie maa muutuks mõne aastakümnega tühermaaks, kus võivad küll kehtida imehead reeglid välisinvestoritele, kuid kuhu siiki ei investeerita, sest siin ei ole enam inimesi, on viimane aeg üheskoos midagi ette võtta, kirjutab Tartu Ülikooli majandusteaduskonna doktorant Velda Buldas Postimehe arvamusportaalis.

10. mai Äripäevast nähtub, et oleme investeerimiseks Euroopas parim riik. Ühest küljest on rõõmustav kuulda, et oleme parimad. Samas – miks me siis siin elades ei tunne, et oleme parimad, miks meil siin parim olla ei ole? Miks meie rahvas laiali jookseb ja iive langeb?

Põhjus on selles, et oleme oma seadused kirjutanud suuresti võõraste rahvaste ja väikese osa jõukate kodanike huvidest lähtuvalt ja ka toimime viisil, et välise ja sisese vaate vahel eksisteerib suur lõhe. Aga oleme ju siiski üks riik, meie ühiskond ei saa olla pooleldi edukas, pooleldi hädas. Eesti ühiskonna edukusest rääkides peaksime hõlmama ikka kõiki inimesi ja mõtlema üheaegselt nii välis- kui ka sisevaatele. Sest kui me ei arvesta kõigiga, siis on meid peagi riigina püsimiseks liiga vähe ja kahjuks lakkame varsti olemast. Ning vaevalt et keegi soovib mõne aastakümne pärast rohtunud tühermaale nimega Eesti midagi investeerida.

Ühiskonna edukus hõlmab endas kahtlemata majanduslikku edukust võrreldes teiste riikidega, st investeerimisatraktiivsust, SKTd elaniku kohta, majanduslikku lisandväärtust, rahvusvahelist konkurentsivõimet, palgataset, hariduslikke näitajaid jne, aga ka elanikkonna sisemist tunnetust – näiteks seda, kuidas tunnetab enamik elanikkonnast heaolu taset riigis, kuivõrd elanikud on rahul riigis kehtestatud õigussüsteemiga, milline on ebavõrdsuse tase riigis. Sest üks asi on väline atraktiivsus, teine asi see, kuidas tunnetame oma riiki sisemiselt – kas meil kõigil on siin inimväärne ja hea olla.

Kuidas aga mõõta seda, kas meil kõigil on hea olla? Milles see kajastub? Et seda mõista, tuleb jõuda elanikkonna väikeste rühmadeni. Seega, unustame natukeseks ära keskmised näitajad ja ühiskonna edukama osa edukuse. Meil tuleb rahvas mingil viisil osadeks lahutada ja vaadelda neid osakesi eraldi. Näiteks sooliselt, hariduslikult, regionaalselt, sissetulekute võrdluses. Kuna me teame, et Eesti elanikkond kahaneb (seda nii väljarände kui ka rahvastiku vananemise tõttu), võib oletada, et sellel on mingi põhjus, et meil on asju, mis on korrast ära ning mis sunnivad inimesi kodumaa tolmu jalgadelt pühkima ja samuti otsustama oma pere laienemist piirata.

Minu jaoks üks selgeim signaal, mis näitab, et asjad ei ole nii, nagu need peaksid olema, on asjaolu, et Eesti on riik, kus ebavõrdsuse tase on mitmeski mõttes üks Euroopa kõrgemaid. See tähendab, et elanike erinevate gruppide olukord meie riigis, hoolimata selle väiksusest, on äärmiselt erinev. Oleme Euroopas soolise ja sissetulekute ebavõrdsuse osas «musternäidis», samuti riik, kus suurem osa elanikkonnast on valgunud pealinna, jättes pea tühermaaks vägagi elamiskõlblikud alad: st meil ei ole maapind niivõrd kaldu, et elamuid poleks võimalik püstitada ning meil pole ka kõrbealasid, kus veepuudus muudab elu võimatuks. Miks siis rännatakse meie väikesest Eestist välja ja pagetakse äärealadelt ja kogunetakse pealinna ja miks meil ei sünni piisavalt lapsi?

Meil pole küll elamiseks liiga kaldu maapind, kuid meil on väga viltu inimeste suhtumine. Meie kõrb ja järsud nõlvakud on seotud inimlikkusega ja teistest hoolimisega. Meie riigis on raha ja võim pimestanud võimulolijaid ning selle seltskonna eneseõigustuseks on liberaalne turumajandus ja ühetaoline maksustamine, mis näeb küll pigem välja nagu kauboikapitalism: maksukoormus on kõrgem vaestel, ühiskonna rikkuse ümberjagamise teema on tabu, soolisest palgalõhest rääkides muutuvad mehed äkitselt justkui pere ainsateks leivateenijateks, regionaalpoliitikat ei saa teostada, kuna see on vastuolus liberaalse turumajandusega ning – oh õudust – nõuaks täiendavat maksutulu ettevõtjatelt jne.

Kuigi naiste osalemisega ühiskonnas nii riigi kui ettevõtete tasandil on paljugi viltu enamikus Euroopa riikides (erandiks vaid Põhjamaad), oleme meie jälle selle aegunud arusaama eestkõnelejad. Minul näiteks oleks ääretult piinlik, kui mind valitaks kuhugi vastutavale või juhtivale kohale ainult seetõttu, et olen naine ja sookvoot näeb nii ette. Samas, väga paljudel meestel ei näi piinlik olevat arvata, et asjaolu, et ta on mees, muudab ta poolest inimkonnast paremaks. Terve hulk sellise suhtumisega mehi istub ikka, omamata haridust ja empaatiavõimet, juhtide toolidel ja võtab vastu rumalaid ning kallutatud otsuseid. Ja juhul kui mõni naissoost olevus püüab sellistele juhtidele heast südamest õige teeotsa kätte näidata, muutub soovitaja nende silmis vaenulikuks ignorandiks või lihtsalt lolliks blondiiniks, kes tuleks paika panna.

Iseenesest on vähemalt soolise ebavõrdsuse vähendamist toetamas meil seadus, samas kui regionaalse ja sissetulekute ebavõrdsuse vastu ei kaitse elanikke mitte miski – turumajandus on jumal, ümberjagamine tabu ning valitsus on igasuguse ebavõrdsuse vähendamisest püüdnud käed puhtaks pesta. Kohe väga puhtaks.

Probleem, mis mulle eriti muret teeb, on laste ebavõrdsus. Loomulikult tuleks üldiste lastetoetuste abil püüda vältida perede sattumist vaesusriski. Kuid peame endale ka tunnistama, et on palju lapsi, kelle puhul me ei räägi vaesusriskist, vaid räägime vaesusest (st riski tuleb mõista kui olukorda, mis võib realiseeruda, kuid ei pruugi tingimata) ja selle vähendamiseks vajame paraku täiendavaid maksutulusid. Üks asi on aga tagada lastele minimaalsete vajaduste rahuldamine (st elamine ülalpool vaesuspiiri), teine asi võimaldada neil välja arendada oma potentsiaal (st tagada kõigile lastele heaolu). See viimane aga nõuaks veel enam maksutulusid ja me keegi ju ei tahaks oma taskust midagi ära anda. Samas peame aru saama, et kui me ei mõtle kõigi oma ühiskonna liikmete tulevikule, langeb pidevalt välja teatud osa elanikkonna potentsiaal. Me oleme selle kaotanud kas osaliselt või täiesti.

Aga tuletame meelde: meid on vähe ja jääb järjest vähemaks. Me ei tohiks sellesse nii ükskõikselt suhtuda. Seda kummalisem tundub Eesti valitsuse ja ettevõtjate seisukoht igal juhul ja jõuga kaitsta maksustamise eest ettevõtete kasumit. Olgem ausad: see on pea ainus võimalik allikas, kust riigile ühiskonna eest seismiseks täiendavaid vahendeid võiks laekuda ja ka juba väljast vaatajad (need, kellele oma maksusüsteemiga püüame meeldida) on teinud vihjeid, et peaksime enam maksustama ettevõtluse tulusid. Jah, kurb küll, kui see meie investeerimisatraktiivsust veidi kahandab, aga see argument ei ole kindlasti mitte veenev tühja kõhtu kannatavatele lastele. Lisaks, ka välisinvestoritel on mõtlemisvõime ja nad oskavad vaadata riigi olukorda kompleksselt.

Niisiis, minu sõnum on, et kui tahame, et meie ühiskond oleks edukas ning jätkusuutlik, peame mõtlema sellele, et kõik ühiskonna liikmed saaksid maksimaalselt välja arendada oma võimed ja neid ka maksimaalselt rakendada. Ühiskonna edukus sõltubki selle potentsiaali maksimaalsest rakendatusest. Peame mõtlema sellele, mida teha, et meie riik ei koonduks vaid Tallinnasse, et pealinna palgatase ja madalam tööpuudus ei oleks argumendiks, miks ummisjalu muudest piirkondadest põgeneda. Meid on vähe. Me peame toimima enam kogukonnana ja vähem individuaalselt. Me ei tohi mõelda ainult oma tasku peale, peame mõtlema oma ühiskonnast kui perekonnast. Kahjuks aga tuleb riigi toimimiseks koguda maksuraha ja seda saab ikkagi koguda sealt, kus raha on, mitte mujalt.

Pidev panustamine

Äsja USAs olles kogesin, et eestlaste  kogukonna tunne on tunduvalt tugevam ja rohkem olemas seal teisel pool vett kui meil kodus oma riigis. Kuidas me ometi siin ei mõista, et ka meil siin on meid kõiki vaja, et ka meid siin on liiga vähe, et mitte hoolida! Meil on vaja ka nõrgemaid ja vähem harituid, ka inimesi meie kaugeimatest maanurkadest. Me ei tohi ehitada oma maksusüsteemi üles nii, et väljastvaatajale oleksime atraktiivsed, sees olijale aga surmalõksuks, kus raha sõidab justkui mööda kaldpinda juba niigi pungil taskutesse, abivajajatele aga ei pudene midagi. Me peame tegema tööd oma sisemusega, et egoism ja rahaahnus ei oleks primaarsed, et raatsiksime osa oma rikkusest jagada ümber ühiskonna tervise ja terviklikkuse huvides, et kõik meil juba sündinud lapsed tahaksid eluaeg olla osa meie kogukonnast ja et sünniksid need lapsed, kes praegu rahapuudusest sündimata on jäänud.

Kui Rein Taagepera ütles hiljuti Eesti Ekspressi veergudel välja mõtte, et perekonna ja abielu eksisteerimiseks ja toimimiseks tuleb pidevalt sellesse panustada, siis sama on ka rahvusega – peame sellesse panustama nii raha kui ka hoolt. Kui meid on nii vähe, siis olemegi peaaegu et üks perekond. Ja kui me kõik nii ei tunne ja selle pere eest seisa ei taha (eriti tugevamad meie seast), siis seda peret ei ole enam varsti. Ja mina küll ei tahaks, et nii läheb. Seepärast, palun, võtame koos midagi ette! Uskuge, see mida me suudame ära teha, sõltub paljuski meie tahtest. Meie ju kujundame olukorda, mitte olukord meid? Me ju oleme oma emotsioonide ja himude valitsejad, mitte ei valitse need meie üle? Eks? Me ei taha ju olla hääbuv rahvakild ja me ei taha, et meie maa muutuks mõne aastakümnega tühermaaks, kus võivad küll kehtida imehead reeglid välisinvestoritele või ka sisestele ettevõtjatele, kuid kuhu ei investeerita ning kus ei toimu ka äritegevust, kuna siin ei ole enam inimesi. Miskipärast näib olevat nii, et inimeste hulk riigis on võrdelises sõltuvuses inimlikkusest…