Eestil tasub panustada vanemaealiste positsiooni parandamisse tööturul, süsteemse poliitika kujundamist tuleks alustada põhjalike uuringute tellimisest 45+ inimeste kohta.
Imre Mürk: tarvis oleks hõbepeade tööturuprogrammi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üha rohkem eurooplasi, sealhulgas ka eestlasi elab kõrge eani ja sellega kaasnevad muutused mõjutavad olulisel määral ühiskonda, muuhulgas ka Eesti majandust. Eurostati andmetel muutub euroopa elanikkonna vanuseline jaotus järgneva kahe aastakümnega ligi 40 miljoni inimese võrra üle 65-aastaste eurooplaste kasuks. Käesolevaks ajaks on keskmine eluiga tõusnud Rootsis 81 aastani, Eestis seni veel 76 aastani. Euroopa Liidu optimistlikumate prognooside järgi on keskmine eluiga Euroopa Liidus aastal 2050 ligi 100 aastat! Saksamaal asuva maailma suurima edasikindlustuskontserni Munich Re prognooside põhjal elab praegune 25-aastane Eesti mees keskmiselt 96 eluaastani, sama vana naine 98 aastani.
Mida see tähendab Eesti majandusele? Esiteks muidugi suuremaid sotsiaalkaitse- ja terivishoiukulutusi maksumaksjale, sest praegune 4:1 suhe tööealised vs ülalpeetavad kahaneb mõne aastakümnega Eestis suhtarvuni kaks tööealist ühe ülalpeetava kohta. Teiseks, töötajate keskmise vanuse tõusuga kaasneb töövõime langus ning sellel on oluline sotsiaal-majanduslik efekt ning kolmandaks, elukaare teises pooles muutub üha keerulisemaks juurde saada hea tervisega aastaid.
Mida selles olukorras ette oleks otstarbekas ette võtta? Lahendus oleks parandada ühiskonnas vanemaealiste positisooni ja osakaalu tööturul. Eestis on vanemaealiste (55-64 aastat) tööhõive viimastel aastatel tõusnud ja ületab Euroliidu keskmist – 62 protsenti (Euroliidu keskmine 45 protsenti), kuid jääb märgatavalt maha näiteks Islandist – 83 ja Rootsist – 70 protsenti. Sageli võivad edukalt spetsialistide ja nõuandjatena töötada aga ka veelgi vanemad töötajad, kuigi mitte füüsilisel tööl. Näiteks Ameerika Ühendriikides on küllalt suur kontingent ettevõtjaid vanuses üle 80 ja isegi üle 90 aasta.
Selle nimel tasub pingutada vanemaealiste endi pärast. Nimelt, paari viimase aastakümne uuringud on veenvalt ka näidanud, et vanema inimese (nt 60+) töötamine on kasulik talle endale. Töö võimaldab hoida ühiskondlikku positsiooni, paremat sotsiaalset keskkonda, paremat tervist, personaalseid saavutusi ja sõltumatust tänu paremale sissetulekule. Pealegi, vaneamaealistel töötajatel on omad tugevused. Nende plussideks loetakse sageli tarkust, mõistmise sügavust, erialaseid vaiketeadmisi ja kogemusi. Lisaks hinnatakse vanemaealisi nende sotsiaalse kogemuse, täpsuse ja hea töödistsipliini poolest. On täheldatud, et vanemaealiste töötajatega juhtub ka märksa vähem tööõnnetusi.
Kindlasti aitab vanemaealiste tööhõive kasvatamisele kaasa, kui ettevõtjad panustavad rohkem sobiva töö- ja elukeskkonna loomisesse ning inimesed ise mõistaks rohkem, kuivõrd oluline on oma tervise eest hoolt kanda. Kuid selleks, et kujundada süsteemsemat poliitikat, mis tooks rohkem vanemaelasi tööturule, on vältimatut tarvis alustada uuringutest. Näiteks tasuks sotsiaalministeeriumil neid tellida selle kohta, millepärast Eestis vanemad inimesed, 45+, sageli ei taha töötada ettevõttes? Kui palju oleks võimalik kasutada pensionieas tööjõudu? Miks Eesti ettevõtjad sageli ei taha võtta tööle vanemaid kui 45+? Mis on peamised eelpensionile mineku põhjused?
Nendele uuringutele tuginedes saaks Eestis riigi, omavalitsuste, vabaühenduste ja kodanikualgatuse korras luua näiteks «hõbepeade tööturuprogrammi». See toimiks kommunikatiivse vahelülina vanemaealiste ja neid Eestis värbavate ettevõtjate ja riiklike institutsioonide (Innove, haigekassa, töötukassa jt) vahel.
Arvamuslugu ilmub seoses laupäeval Tartus toimunud Vaba Isamaalise Kodaniku konverentsiga «Targalt vananev Eesti», kus keskenduti küsimusele, kuidas suurendada Eestis vanemaealiste osalust tööhõives.