Juhtkiri: suveõnnetused pole statistiline paratamatus

Viimased päevad on toonud Eestisse juba suvist soojust. Ning paraku seoses sellega ka kurbi teateid liiklus- ja uppumissurmadest. Iga-aastane paratamatus, ütlevad mõned kommenteerijad veebikeskkondades. Paratamatus, näivad ütlevat ka poliitikud ja ametnikud – püüame teha nii, et viie surma asemel oleks kolm, et saavutada Euroopa taset. Kuid kõik see ei peaks nii küüniliselt kõlama. Traagiliste õnnetusjuhtumitega ei tohi kunagi leppida.

Riskid jäävad tõepoolest aastast aastasse samaks. Suvesoojus on liikuma panev jõud, tuues tänavatele noori, kel juhiluba äsja kätte saadud ja ees võib-olla esimesed iseseisvad kilomeetrid auto või mõne kaherattalise sõiduki juhina. Neile lisanduvad auto talveks seisma jätnud juhid oma kehvapoolse kogemusega – alati räägitakse, et jaanipäeva paiku on liiklus tihedam kui ühelgi teisel ajal. Pikad sumedad õhtud soosivad külaskäike, koolid peavad lõpupidusid. Veekogud tõmbavad magnetina. Alkohol soodustab uljaspäisust. Jne.

Kui see kõik on nii tuttav, miks me neid riske ikkagi vältida ei suuda? Miks hukkub ühel päeval noor mees autoavariis ja teine upub keset linna tiiki? Kumbki neist viimastel päevadel aset leidnud juhtumist polnud ju üksiku inimese õnnetus, ikka on olnud mõni aeg varem seltskond, enamgi veel, sõpruskond nende ümber. Mõneski mõttes on kaudsete süüdlaste ring veelgi laiem. Kuskil on kodu ja kasvatus kõige üldisemas tähenduses.

Lootus või nõudmine, et «riik tehku midagi ära», ei vii just eriti edasi. Mõistagi tuleb maksuraha panustada ennetusse, teadlikkuse kasvu, koolitusse, kus vaja. Kuid õnnetuste taga on inimesed kõigi oma inimlike omadustega ning peatada saavad neid ainult teised inimesed. Võime «suurendada kontrollide mahte», «täiendada meetmeid» ja «karmistada karistusi» – ja sel võibki olla mõju. Kuid kõige kindlamaks ja tõhusamaks abiks jääb alati kõrvalolija sekkumine. Et ei istutaks rooli, kui seisund seda ei luba. Et ei kihutataks. Et ei ronitaks mõtlematult vette. Me ju tahame, et tänane kaasteeline oleks meie kõrval ka homme ja ülehomme, järgmisel ühisel peol?

Statistika ütleb, et ebaloomulikul teel surnute arv on tänavu mullusega võrreldes esimese kolme kuu jooksul 60 inimese ehk 36 protsendi võrra vähenenud. See tähendab, et 166 inimese asemel on hukkunud 106. Kuid niisugust statistikat ei saa me kunagi iseloomustada kui positiivset. Isegi kui objektiivselt pole tõenäoline saavutada nulli, ei tohi me loobuda selle poole püüdlemast.

Sest väga paljuski saab noorte elude mõttetut lõppu ära hoida. Kuidagi nukker on panna ses asjas kogu lootus vihmasele ja jahedale suvele.