Ilmar Raag: vallutushimuline Eesti

Ilmar Raag Foto: Pm

Tartu rahu puhul on tähtsaim Eesti Vabariigi järjepidevus, mitte piiri asukoht, kirjutab kodanik ja ajaloolane Ilmar Raag.

Sattusin kord kuulama raadiosaadet, kus raevunud kaasmaalased nõudsid Tartu rahu piiride taastamist. Sain aru, et see on nende jaoks eelkõige põhimõtte küsimus, aga just põhimõtte tõttu ma ei taha tagasi Ivangorodi ja Petserit. Järgnevas jutus on tubli annus demagoogiat. Probleem ongi tegelikult selles, et iga demagoogia sisaldab pea alati tõhusa doosi tõsiseltvõetavat loogikat, mistõttu tasub ta korra läbi mõtelda. Ehkki ma annan endale aru, et mõte, mis mulle pähe turgatas, on üsna ebameeldiv.

Eestlasena on mulle üheks Vene impeeriumi kõige ebameeldivamaks omaduseks nende jõuga laienemise ideoloogia. See on sama imperialism, millega valged inimesed hävitasid Ameerikas indiaani kultuure või Briti impeerium hakkas endast oluliselt vanema traditsiooniga Indiat pidama Briti alamaks.

Vene impeeriumi kohta mäletan omal ajal ringelnud lugu, kuidas Nõukogude Liidu välisminister Andrei Gromõko saabus visiidile Jaapanisse, kus teel lennukist autoni oli tal kohaliku välisministriga väike protokolliväline vestlus. Jaapanlane olevat öelnud, et ta tegelikult ei saa aru, miks Nõukogude Liit nii kramplikult hoiab kinni neist tähtsusetutest Kuriili saartest, mis on tõesti Jaapanile palju lähemal kui Venemaale.

Gromõko aga vastanud, et Venemaa on nii suur, nagu ta on, ainult sellepärast, et nad ei ole iial tagasi andnud seda, mille nad on kord juba võtnud. Aga mulle ei meeldi, kui territooriume liidetakse sõjalise edu ja okupatsiooniga.

Ometi juhtus Tartu rahu sõlmimisel, et lõplikud piirid pandi paika pigem sõjalise vallutusjõu loogikast kui tulevase rahvusriigi etnilise traditsiooni loogikast lähtudes. Ja see teeb Eestist samasuguse vallutajariigi nagu kõik need teised, keda me põlgame.

Ajalooliselt on Eesti piirid olnud seotud poliitilise administratsiooni arenguga läbi erinevate riikide. Esimesed kirjalikud märgid täpsemast Eesti piirist pärinevad keskaegsetest feodaalvaldustest. Tookord muidugi ei räägitud Eesti piirist, vaid eraldi kas ordu, piiskopkondade või Taani kuninga alast. Veidi hiljem juba ka eraldi Eestimaast ja Liivimaast. Kuid isegi kui ühtset Eestit ei ole, siis mõtteline Eesti ala idapiir kulges joonel Narva jõgi – Peipsi järv – Võhandu suue – Mädajõgi –

Piusa jõgi – Meeksi osa – Pedetsi jõgi. Ivangorod Narva jõel oli selgelt Vene poole piirilinn, nii nagu Vastseliina linnust peeti ikka ordu eelpostiks hirmutavate Vene alade ees.

Ka pärast 1582. aasta Jam-Zapolski vaherahu jäi Liivimaa idapiir enam-vähem endise Tartu piiskopkonna piiri kohale, mis jättis Setumaa Pihkva-Venemaa võimu alla. See piir jäi üldiselt pidama kuni 1917. aastani.

Rootsi all olev Eestimaa kujundas aga oma idapiiri kohati veel õige ootamatult. Pärast 1617. aasta Stolbovo Rootsi-Vene rahu jäeti näiteks Narva ja kaks Alutaguse valda üleüldse Eestimaalt välja ja arvati Ingerimaa provintsi koosseisu.

Ka pärast Põhjasõda mängiti administratiivsete piiridega veidi, kuid mitte iial nii, et Ivangorod oleks olnud osa Eestimaa kubermangust, samal ajal kui Setumaa kuulus varastes 60ndates Vene aladele kas Ingerimaa, Peterburi, Novgorodi või Pihkva kubermangu koosseisus. Seega on väga vähe ajaloolisi argumente, mis väidaks, et Ivangorod või Petseri on ajaloolised eesti linnad. (Koos kõikide anakronismidega, mida taoliste terminite kasutamine ühes lauses tähendab.)

Kuidas siis ikkagi juhtus, et Eesti riik suutis endale võtta tükikese maad, mis eelneva 700 aasta jooksul oli vormiliselt loetud Vene aladeks? Siin tuleb mängu läbirääkimiste puhul tihti kasutatav kauplemistaktika. Kui 1919. aasta detsembris algasid Tartu rahukonverentsil piiriläbirääkimised, esitasid eestlased oma piiriprojekti, milles nõuti isegi Setumaast ida poole jäävaid vene rahvastikuga piirkondi.

Nõukogude Venemaa esindajate esimene projekt oli mõneti veelgi ambitsioonikam: piir pidi algama Kunda lähedalt, kulgema üle Viru-Nigula kuni Peipsi looderannikuni. Võib arvata, et need nõudmised tehti vähemalt Eesti poolel ka selge varuga, et hiljem oleks võimalik teha kompromisse. Otsustavaks kujunes aga just see, et Eesti ja tema liitlaste väed olid eelneva aasta jooksul okupeerinud nii Pihkvat kui ka jõudnud Petrogradi ligidale.

Ja isegi kui Punaarmee oli selle rünnaku tõrjunud, ei suutnud ka nende detsembris toimunud vasturünnak Narva juures rinnet läbi murda. Selles sõjalises patiseisus oli Nõukogude Venemaale hädasti vaja rahu, sest mujal tegutsesid veel Denikin, Koltšak ja Wrangel. Käimas oli Vene-Poola sõda. Nõukogude Venemaa raske sõjaline olukord oli peamiseks põhjuseks, miks nad nõustusid just nende piiridega, ja see tähendab, et faktiliselt sai Eesti endale maad juurde tänu sõjalisele jõule.

Ja see mõte on mulle endiselt vastik, sest Ivangorodi elanikelt me tookord loomulikult ei küsinud, kas nad tahavad Eestis elada. Eelnevalt Peterburi kubermangu kuulunud Narva elanikele korraldati vähemalt rahvahääletus 1917. aasta detsembris, et näha 80 protsendi elanike toetust liitumisele Eesti kubermanguga.

Tartu rahu puhul on kõige tähtsam see, et nii meie kui Venemaa tunnistaksime Eesti Vabariigi järjepidevust, mis aga piiridesse puutub, siis las umbes 10 000 Ivangorodi venelast ja teist sama palju Petseri kandi inimesi väljendavad ise oma tahet.

Ääremärkuse korras on aga huvitav seegi, et enamasti on endiste Tartu rahu piiride nõudjad samal ajal ka tugeva etnilise rahvusriigi pooldajad. Sel juhul on mul aga pragmaatiliselt raske mõista nende ootamatut solidaarsust umbes Viljandi-suuruse linna etniliste venelaste lisamisega Eesti kodanike hulka, teades, et nende töötuse ja vaesuse juures saab meie sotsiaalabisüsteem endale kohe suure portsu püsikliente ning meie regionaalpoliitika juurde veel kaks murelast. Tõsi, see solidaarsuse probleemide ring on juba uus teema. Esialgu piisab mulle sellest, et kui ma ei soovi olla Venemaa sarnane, siis ei taha ma oma riiki sõjaga vallutatud alasid.