Piirilinnas Narvas hõõgub nagu tuli tuha all rahulolematus ühiskondliku transpordiga. Harvade väljumistega liinigraafikud ja sagedasti ka ebasobivad marsruudid ei jäta reisijale erilist valikut – parem juba käia jala või mõnikord kasutada taksot.
Irina Tokareva: bussid kui vaeste inimeste transport
20. mai 2013, 11:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii kestab see kõik juba kolm aastat ja seejuures pole sugugi üllatav, et piletite müügist saadav tulu üha väheneb. Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus liine teenindava bussiettevõtte juhtkond ja ka linnavalitsus vastavad küsimustele piletimüügist saadava tulu kohta enamasti «raske täpselt öelda». See pole ei 30 protsenti ega isegi 20 protsenti kuludest, võib-olla isegi vähem, mis, arvestades asjaolu, et Narvas on võrreldes teiste Eesti suuremate linnadega bussi sõidukilomeetri hind kõrgem, tähendab, et avalikku raha kasutatakse ebatõhusamalt.
Lohutuseks üritatakse linlasi veenda, et Narva kulutab võrreldes Tartu või Pärnuga tunduvalt vähem raha ühiskondliku transpordi korraldamiseks (ja see on tõsi). Mainitakse sedagi, et Narvas on lõppeks siiski kõige odavamad bussipiletid (mis ei ole päris tõsi).
Ühesõnaga – linnaliinibussid on võimude meelest odav liikumisvõimalus vaestele kohalikele inimestele ja kõige tähtsam on see, et niisugune võimalus üleüldse olemas on. Aga nõuda sellelt avalikult teenuselt regulaarsust ja mugavust – see on sama, mis kingitud hobuse suhu vaadata. Ilmselt just seepärast ei kuulutata Narva bussides kunagi peatusi ning pileteid peab müüma bussijuht, mis muudab sõiduaja kokkuvõttes veelgi pikemaks.
Miks siis ei võiks Narva kulutada ühiskondlikule transpordile senisest enam? Kui püüda teemasse süvenedes mõista linnavõimude loogikat, tunnen, kuidas aju läheb sõna otseses mõttes keema. Esiteks – kuna Narvas on odavaimad taksohinnad, eelistavad inimesed niikuinii bussile taksot. Selgub niisiis, et vaesed narvalased eelistavad käia välja kaks eurot, et kiiresti kuhugi liikuda, selle asemel et kulutada niisugusele käigule sente, nagu Tartu või Pärnu elanikud. Teine põhjus – eelarves ühistranspordile raha ei lihtsalt ei ole. Sellega on tõesti keeruline vaielda.
Samas – kuigi ühistransport Narvas, nagu ka Eestis, nagu üldse terves maailmas on kahjumlik äri, millelt keegi ei oota kasumeid, toodab sellele kulutatud raha siiski alati kaudset tulu. See kaudne tulu tähendab, et paraneb inimeste elukvaliteet, linna maine ja atraktiivsus väliskülaliste silmis.