Andres Herkel: meie peades valitseb ohtlik kokteil

Andres Herkel. Foto: Andres Haabu

Eesti inimarengu aruandes esitatud andmeid vaadeldes selgub, et oleme üpris vastuolulised, kirjutab riigikogu liige (IRL), MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik liige Andres Herkel Postimehe arvamusportaalis. Ta leiab, et arenguruumi küpseks ühiskonnaks kasvamisel on veel küllaga.

Inimarengu aruanne pakub huvitavat lugemist juba mitmendat aastat järjest. Need kogumikud näitavad sotsiaalteadlaste – vähemalt Eesti sotsiaalteaduse tipu – haakumist Eesti avalikkusega. Ja see on rõõmustav.

Niisama rõõmustav ei ole see, mida me aruannetest loeme. Seekord püütakse määratleda Eesti kohta maailmas, vaadeldakse meie väärtushinnanguid, mitmesuguseid demokraatia- ja vabadusindekseid ning heaolunäitajaid võrdluses nii lähemate kui kaugete maadega. Saame teada, et kuulume pigem postkommunistlike kui arenenud demokraatiaga riikide hulka.

Kohati jääb arusaamatuks võrdlusmaade valik, näiteks pakuksid Ladina-Ameerika maadest meile hoopis enam huvi Georgia või Moldova andmestikud, sest need on meie arenguabi sihtriigid, samuti on nad ise väljendanud soovi Eesti eeskuju järgida. Võrdlus oleks inforikas, kuid ju on sealne andmestik pajuski puudulik ja sotsiaalteaduste võimekus vähene.

Mina olen Rootsi demokraatia suhtes kõrgel arvamusel ja Ingleharti väärtusskaalal asubki Rootsi üleval paremas nurgas ehk seal on väga ratsionaalne, kinnismõttevaba, aktiivsele ühiskonna asjus osalemisele suunatud rahvas. Kuid ma ei ole kindel, kas Rootsi on meile kõiges hea eeskuju. Oleme Rootsi tasemel mõnes valdkonnas, kui mõnes teises jääme kaugele maha. Me oleme nendega samamoodi võimu ja autoriteetide suhtes skeptilised, aga väljaspool abielu sündinud lapsi on meil isegi rohkem kui Rootsis. Samas jääme me kaugele maha valmisolekus võtta vastutust, sekkuda poliitilisse protsessi.

Kui kõiki neid aruandes esitatud andmeid vaadelda, siis valitseb meie peades ikka üpris ohtlik kokteil. Oleme võimukriitilised ja moraalselt vabameelsed, aga me ei taha võtta vastutust. Koguni üle viiekümne protsendi inimestest ei taha mingi hinna eest liituda mis tahes poliitilise petitsiooniga. Ja siin me oleme samal pulgal Türgiga, mitte Rootsiga. Veel kummastavam on see, et sekkumisjulgeid on meie hulgas järjest vähem. See aga paneb küsimärgi alla Eesti muutumisvõime, stagnatsioon võib süveneda ja ühiskond ei suuda midagi ette võtta.

Seda kartust silmas pidades lugesin eriti hoolikalt neid osi, mis puudutavad vabadust, demokraatiat, kodanikuühiskonda ning usaldust riiklike institutsioonide suhtes. Tuginedes loetule ja jälgides ümberringi toimuvat, teen järelduse, et kodanikuühiskond on meil viimastel aastatel arenenud kiirelt, kuid poliitiline eliit tammub paigal. Ja oma suletuse tõttu on poliitiline eliit üha enam kodanikuühiskonna kriitikatule all.

Samas puudub kodanikuühiskonnal valmisolek avalikku poliitikat rohkem enda kanda võtta. Inimesed pigem hoiduvad poliitikast. Nagu väärtushinnangute eri tahkude puhul avaldub siingi meie praeguse olukorra vastuoksus. Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt! Tahaks, et asjad oleks korras, aga loodame, et keegi teine teeb. Ja kui keegi ei tee, siis kirume ja parastame, sest me pole rahul. Kõik see kõneleb sellest, et arenguruumi küpseks ühiskonnaks kasvamisel on veel küllaga.

Postimehe arvamusportaal küsib sel nädalal riigikogu liikmetelt, millised olid nende olulisemad tähelepanekud Eesti inimarengu aruandest ning mis järeldusi nad selle andmekogu põhjal teevad.