Kaarel Tarand: terve mõistuse vihikud

Tallinna Ülikoolis esitleti Eesti uut inimarengu aruannet. Foto: Heiki Rebane / BNS

Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand kirjutab värskes lehenumbris värskest Eesti inimarengu aruandest.

Inimarengu aruande ilmumisest on saanud Eesti ühiskonnaelu alaline kalendrisündmus, umbes nagu emadepäev või jõulud, mil tehakse kokkuvõtteid, kiidetakse ja laidetakse. Kümme ja enam aastat tagasi põhjustas sotsiaalteadlaste koguteos valitsuses ja laiemalt poliitikkonna hulgas tõrjuvat pahameelt. Osaliselt oli see õigustatud: teadlaste kirjapandu (ja selle kommunikatsioon) oli tänaste sõnumitega võrreldes teravalt ettekirjutav ja nõudlik. Inimarengu aruannet esitasid autorid kui valitsusele kohustuslikku tegevussuunist, andmata endale piisavalt aru, et valitsus pidi juhinduma hoopis valijate tahtest, aga veel enam ka praeguseks juba ununenud «euronõuetest», välismaistest ettekirjutustest, mille täitmine oli eelduseks Eesti pääsemisele klubide liikmeks. Võrreldes praegustega olid tolle aja valitsused initsiatiivikamad, ideerikkamad ja uuendusmeelsemad, mistõttu sotsiaalteadlaste ettepanekud tundusid teinekord pärani uksest sissemurdmise katsena. Peale muu olid nende mõnikord ka ideologiseeritud mõttekäikude aluseks olevad andmeread veel lühikesed ja kõikuva kvaliteediga.

Praegune olukord on hoopis teistsugune. Mida aasta edasi Eesti liitumisest ELiga, seda mõnusamasse tegevusetusse ja initsiatiivitusse on langenud valitsused. Viimastel aastatel on arenguideede puudumise heaks kattevarjuks olnud kasinus ja globaalmajanduse jahtumine. Sotsiaalteadus on aga küpsenud ja õppinud, andes nüüd inimarengu aruandes pigem konteksti ja mõtlemisainet, mitte enam ettekirjutusi.

Tänavune inimarengu aruanne, kus on rõhutatult keskendutud rahvusvahelise võrdluspildi loomisele, pakub arenguideedele korraliku taustandmestiku. Igal aruande lugejal on üsna lihtne projekteerida aruandes pakutu taustale me erakondade (valimis)lubadusi ja praktikas realiseeritut. Poliitilised otsused mõjutavad inimarengu indeksi komponente väga erineval määral. Hariduselus ja rahvatervise korralduses on muutusi esile kutsuda küllalt lihtne, püüd poliitiliste otsustega mõjutada otsustavalt ühe rahva demograafilist käitumist aga üsna lootusetu ettevõtmine.

Viimases osas teeb poliitilise punnimise eriti lootusetuks demograafide ammu tuvastatud fakt, et eestlased on olnud ja on jätkuvalt rahvastikukäitumise muutuste pioneerrahvas. Viimast isegi hoolimata meile osaks saanud jõhkrast ja globaalses mastaabis äärmuslikust välissekkumisest me rahvastikuprotsessidesse okupatsioonikümnendite jooksul. Nagu nenditakse inimarengu aruandes: «Pikaajalise sisserände tõttu oli välissündinud rahvastiku osakaal taasiseseisvumise ajal Eestis üks kõrgemaid Euroopas, väljaspool Eestit oli sündinud iga neljas elanik. Näiteks Saksamaal oli samal ajal välissündinute osakaal 13 protsenti, Rootsis 14 protsenti ja Soomes vaid 4 protsenti.»

Jättes kõrvale majanduslikud argumendid, peaks eeltoodust olema lihtne järeldada, et me Eestis alles seedime mineviku immigratsioonitsunami tagajärgi, mida Lääne- ja Põhja-Euroopas ei osata kujutledagi. Kuna aga vabal maal on põhiliseks immigrantide ahvatlejaks suurem majanduslik heaolu ja sotsiaalne kindlustatus, siis on lootusetult naiivne arvata, et Eesti võiks saada uute suurte immigratsioonivoogude sihtmärgiks Euroopas. Sellest omakorda järeldub, et Eesti valitsuste ja ettevõtluse eestkõnelejate jutud ja kavad massilise immigrantide voo abil majanduse kasvatamisest on vitsaga veele kirjutatud. Need nipid, mida on võõrtööjõu hankimiseks kasutanud Põhja-Euroopa rikkad riigid, on Eestis kõlbmatud selle tõttu, et meil on juba varem oma immigrantide limiit täis võetud, et me pole veel küllalt rikkad sotsiaalhüvede globaalses konkurentsis ja et oleme ise oma demograafilise käitumise poolest juba kuskil järgmises arengufaasis võrreldes nendega, keda ekslikult endale eeskujuks kipume seadma.

Faasis, kus on sihitu ja raiskav maksurahast kavandada abinõusid «traditsioonilise perekonna» eelistamiseks või kinnimaksmiseks. Inimarengu aruanne märgib erapooletult: «... riikidevahelises võrdluses tõuseb Eesti kõige enam esile väljaspool registreeritud abielu sündivate laste osakaalu poolest. Viimastel aastatel on see näitarv kogurahvastikus 60 protsendi lähedal (eestlastel 65-66 protsenti), millega Eesti pakub konkurentsi Euroopas esikohta hoidvale Islandile (65 protsenti). [---] Vabaabielul põhinev peremudel on ühiskonnas aktsepteeritud ja levinud.» Fakti taustal langeb katse abielu (pole tähtis, mis soost ja mitme isiku vahel) institutsiooni seadusega reguleerida vähemuste kaitse alajaotusesse, mitte enamuse elu juhtivate eeskirjade hulka.

Pereinstitutsioon muutub ja «Euroopa piirkondadest on sel teel kõige kaugemale liikunud Põhjamaad ja eeltoodu valgusel võib selle trendi loojate hulka arvata ka Eesti». Trendis on üks otsustav puudujääk, mille paikamisele peaks Eesti riigivõim pühendama kogu oma mõistuse ja energia. Ilus ja töökindel on partnerlus, kui ta on võrdsete partnerlus. Paraku sedastab aruanne, et kõrgharidusega naisi tekib Eestis kaks korda enam kui kõrgharidusega mehi. Ja needki surevad enne tähtaega kätte ära. See pole erasfääri eraasi, vaid avalikem kõigist, järelikult ka lõppvastutusega parlamendis.

Erakonnasüsteem oma praegusel kujul ei eduta inimesi, kes näeksid põletava ning kiireid lahendusi vajava riikliku probleemina soolist ebakõla (kvaliteetmeeste põud). Endale võimu tipus koha kätte võidelnud «alfaisaste» soovmõtlemises kuuluvad kõik emased neile. Nende kujutlusvõime piiridesse ei mahu realistlik mõte, et tegelikult kehtib naiste valik ja kui kohalikul turul midagi valida pole, naised lihtsalt lahkuvad. Demograafia on aga, nagu öeldakse, saatus. Võimumehed on oma katse teinud ja läbi kukkunud. Naiste lahkumist maalt takistab ja sooliselt tasakaalustatud inimarengut võimaldab üks proovimata idee – naistevalitsus. Elust alati ees olev kirjandus märkis selle Henn-Kaarel Hellati käega ära juba ligi 40 aastat tagasi.