Andres Pung: kas Eesti haridussüsteemi väljund ja tööjõuturu nõudlus on vastavuses?

Haridus- ja teadusministeeriumi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja Andres Pung. Foto: Elmo Riig / Sakala

Haridus- ja teadusministeeriumi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja Andres Pung kirjutab värskes Õpetajate Lehes sellest, kas Eesti haridussüsteemi väljund ja tööjõuturu nõudlus on vastavuses.

Eesti inimeste üldised haridusnäitajad on suhteliselt kõrged, võrdluses teiste Euroopa riikidega ei pea me häbenema. Nii on meil tööealistest inimestest (25–64-aastased) 90 protsenti vähemalt keskharidusega (Euroopa Liidu liikmesmaade keskmine on 74 protsenti). Üldtuntud on ka meie õpilaste väga head tulemused PISA testide mitmes kategoorias, kus troonime lausa pingeridade tipus.

Kui aga süveneda meie elanikkonna hariduslikku ettevalmistusse tööjõuturu kontekstis, siis kujuneb sootuks teistsugune pilt. Annab ju valmisoleku tööleasumiseks eelkõige kutse- ja erialase hariduse olemasolu, mis saadakse kas kutse- või kõrgkoolis õppides. Paraku on pea kolmandik Eesti tööjõulisest elanikkonnast (25–64-aastased) üksnes üldharidusliku ettevalmistusega.

Kuigi erialase hariduseta inimeste osatähtsus on viimase 12 aasta vältel olnud langustrendis, teeb siiski muret, et nende osakaal on suurem just nooremates vanusegruppides. Kui 45–54-aastastest oli neid 27,6 protsenti, siis 25–34-aastastest 32,4 protsenti. Õnneks on viimastel aastatel hakanud ka nende osakaal langema. Võrdluseks: Soomes on tööealise elanikkonna hulgas erialase hariduseta inimeste osatähtsus üksnes 17 protsenti, kuid nad tunnistavad ka selle näitaja liiga suureks ning on seadnud sihiks alandada see 10 protsendini.

Miks on erialahariduse olemasolu niivõrd tähtis? Selle põhieesmärk on ju valmistada inimest tööjõuturul hakkamasaamiseks. Töö muutub järjest keerulisemaks ning nõuab töötajalt üheaegselt nii spetsiifilisi erialaoskusi kui ka laiemaid kutsealaseid ja võtmekompetentsusi. Kuid kahjuks, nagu näeme, pea kolmandik meie töötajaskonnast korralikku kutse- ja erialast ettevalmistust ei saa. Samal ajal on just Eesti tööjõu madal kvalifikatsioon kujunemas tõsiseks probleemiks ja takistuseks majanduse arendamisel ja tootlikkuse tõstmisel. 21. sajandil valitsevat tehnoloogilist keerukust arvestades on eriti oluline, et esmane kutse- ja erialane väljaõpe saadaks ikkagi koolis ning mitte tööandja juures konkreetse ametikoha oskusi õpipoisina omandades, nagu see sajandite vältel toimunud on.

Eesti kvalifikatsioonisüsteem seostab haridust ja tööd

Eesti kvalifikatsioonisüsteem, mis muuhulgas seostab ka haridus- ja töömaailma, on viimastel aastatel tublisti sisu ja kaalu omandanud. Euroopa Komisjoni eestvedamisel on kujundatud välja Euroopa ühtne 8-astmeline võrdlusraamistik, millega kõik liikmesriigid on suhestamas oma rahvuslikke raamistikke. Eesti kvalifikatsiooniraamistikuga (EKR) on suhestatud kõik meie hariduslikud kvalifikatsioonid ning sinna lisatakse kogu aeg ka kutsekvalifikatsioone ehk kutseid. Viimaste aluseks on kutsestandardid, mis määratlevad teadmised, oskused ja hoiakud, mis peaks ühel või teisel kutsealal töötaval ametimehel olema. Enamik kutsehariduses kasutatavaid õppekavu tugineb juba praegu kutsestandarditele ning üha enam kõrghariduse õppekavu lähtub neile sobilikest kutsestandarditest. Seega peaks aja jooksul välja kujunema ühtne siseriiklik kvalifikatsioonisüsteem, mis suhestatuna Euroopa vastava võrdlusraamistikuga teeb meie inimeste kvalifikatsioonid võrreldavaks teiste Euroopa maade omadega.

Tööjõuturule minekuks sobivad eelkõige kutse- ja kõrghariduse kvalifikatsioonid, sest just need valmistavad noori ette tööeluks. Põhi- ja üldhariduskoolist saadav kvalifikatsioon valmistab aga õppijaid ette eelkõige edasiõppimiseks. Kutsekvalifikatsioone saab omandada, sooritades kutseeksameid kutsekomisjonide sätestatud korras. Juba aastaid sooritavad tuhanded kutseõppeasutusi lõpetavad noored lõpetamisel kutseeksami, saades seega lõpetamisel nii kooli lõputunnistuse kui ka kutse. Kutse- ja kõrgkoolidel on avanemas võimalus taotleda ka õppeasutusele kutseandja õigusi ning omistada õppeasutuste lõpetajatele kutse, kui õppekava, mille lõpetajad on läbinud, vastab kindlale kutsestandardile ja õpe sellel õppekaval on riiklikult tunnustatud. Lisaks võimaldab kutsekvalifikatsioonisüsteem tunnustada ja väärtustada ka mitte- ja informaalses õppes omandatud teadmisi-oskusi.

Tööhõives olevate Eesti inimeste haridustase ja selle vastavus ametialale

Statistikaameti tööjõu-uuringu andmetel oli 2011. aastal Eestis üle 609 000 hõivatud inimese, kes jagunesid üheksasse ametiala pearühma. Toome ära selle jaotuse, diferentseerides töötajad veel vastavalt nende haridustasemele.

Liberaalse hariduskorralduse ja tööpoliitikaga Eestis ei ole ühtegi ametlikku dokumenti, mis määratleks üldiselt ära, millise haridusliku ettevalmistuse tasemega peab olema ühe või teise ametiala pearühma töötaja (küll on meil sadu ametkondlikke dokumente, mis reguleerivad paljudel konkreetsetel ametikohtadel töötavate inimeste kvalifikatsiooninõudeid). Ometi on vähemalt teoreetiliselt olemas mingi optimaalne ametiala pearühma ja töötaja kvalifikatsiooni vastavus. Ei saa ju pidada normaalseks olukorda, kus tippspetsialistidena töötaksid põhiharidusega inimesed või lihttöölistena rakenduksid magistrikraadiga töötajad. Oleme sellise haridustaseme optimaalse vastavuse ametikohale/ametirühmale joonisel 4 tähistanud rohelise värviga. Loomulikult saab pakutud jaotuse üle diskuteerida ja mõningatele vaieldavustele osutatakse ka edaspidises tekstis, siiski võib sellist lähtepunkti ka haridusökonoomika seisukohast mõistlikuks pidada. Sellise jaotuse puhul tähistavad kõik roheliseks värvitud kastidest tinglikult paremale ja alla („kagu suunas”) jäävad numbrid üleharitud töötajate töötamist madalamatel ametikohtadel ja rohelistest kastidest vasakule ja üles («loode suunas») jäävates kastides olevad numbrid tähistavad alaharitud inimeste töötamist kõrgematel ametikohtadel, kui nende hariduslik ettevalmistus eeldaks. Veidi erandlik grupp ala- või üleharituse suhtes on üldkeskharidusega töötajad, kellel peatume hiljem põhjalikumalt.

Nagu näeme, on optimaalse haridusliku ettevalmistusega inimesi Eesti tööjõuturul pakutud jaotuse järgi alla poole – üksnes 45 protsenti ehk ca 275 000 töötajat. Ülejäänud, ca 334 000 inimest, ei tööta oma haridustasemega võrreldes kas rohkemal või vähemal määral kõige sobilikumal ametikohal. See on küllaltki ränk järeldus ja põhineb eeldusel, et kõik töötajad, va lihttööliste ametirühma kuulujad, peaksid omama just sobivaimat kutse- ja erialast ettevalmistust kesk- või kõrghariduse tasemel. Samas ei ütle see veel midagi töötajate otsese erialase sobivuse kohta.

Milliseid järeldusi saame eelnevast teha?

1. Üks kõige arvukam ja mitmepalgelisem grupp Eesti tööjõuturul ongi üksnes üldkeskharidusliku ettevalmistusega töötajad. Kogu hõives olevast tööjõust moodustavad nad 21 protsenti ja probleemsest, mitte kõige optimaalsema haridusliku ettevalmistusega töötajaskonnast, koguni 38 protsenti. Nad moodustavad ka väga suure osa keskmise kvalifikatsioonitaseme töötajatest (EKR 3. ja 4. tase) – ligi 40 protsenti. Enamik neist võiks siseneda tööjõuturule hoopis kutsehariduse kaudu põhikooli või gümnaasiumi järel.

Miks siis jäävad liiga paljud inimesed üksnes üldharidusliku ettevalmistusega? See tuleneb suuresti nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis õpetatavast, mis ei toeta õpilasi osalema elukestvas õppes, orienteeruma nüüdisaegses töömaailmas ja tegema asjakohaseid karjäärivalikuid. Sellest tingituna ei jätka paljud üldhariduse omandanud õpinguid (põhikooli järel ca 7 protsenti ja gümnaasiumi järel samal aastal 25–30 protsenti), teevad teadmatusest ekslikke valikuid või ei ole lihtsalt valmis edasi õppima (väljalangus nii kutse- kui ka kõrgharidusõppest on igal aastal 14–20 protsenti). Liiga paljud põhikoolilõpetajad, kellele sobib paremini praktiline õpe kutseõppeasutuses, jätkavad õpinguid siiski gümnaasiumis, lähtudes seejuures pigem muude huvigruppide soovidest (gümnaasiumiosaga keskkoolidest läheb edasi kutseõppesse alla 20 protsenti põhikoolilõpetajatest, gümnaasiumiosata põhikoolidest aga ca 45 protsenti). Paljud väiksema õpipotentsiaaliga õpilastest ei olegi pärast gümnaasiumi lõpetamist enam võimelised jätkama või edukalt lõpetama õpinguid kõrg- või kutsekoolis. See on üks põhipõhjustest, miks nii suur osa noortest jääb kutse- ja erialase hariduseta. Arvestades Eesti majanduse ja tööturu suhtelist lihtsust tööjõult eeldatava kutsealase kompetentsuse kontekstis, leiavad tööd ka kutse- ja erialase hariduseta inimesed, kuid nende võimekus liikuda ühelt ametikohalt teisele ning omandada kutsealal järgmine kvalifikatsioonitase on nõrk. Ning see omakorda on üks põhjustest, miks Eestis on tootlikkuse tase niivõrd madal (vaid 70 protsenti ELi keskmisest).

Üldkeskharidusega töötajate grupp on väga mitmekesine. Kuna nende hulgas on ka massiliselt kõrg- ja kutsehariduse katkestajaid, seega juba rohkem või vähem ka «valmis erialaspetsialiste», suudavad nad rakenduda ka kõrgemat kvalifikatsiooni eeldavatel ametikohtadel. Nii on neid juhtide hulgas 14 protsenti, tippspetsialistide hulgas 10 protsenti ja tehnikute ning keskastme spetsialistide hulgas koguni ligi 20 protsenti töötajatest. Samas moodustavad nad ka teenindus- ja müügitöötajatest 30 protsenti ja lihttöölistest koguni 27 protsenti. Seega on tööjõu erialase kvalifikatsiooni tõstmise seisukohast just see sihtrühm suure potentsiaaliga – osa neist, kellele sobib rohkem praktiline õpe, võiksid keskhariduse omandada kutseõppeasutuses koos erialase kvalifikatsiooniga. Teised aga peaksid kindlasti jätkama gümnaasiumi järel õpinguid kõrg- või kutseõppeasutustes ning need ka lõpule viima. Tuleb hakata pöörama senisest oluliselt suuremat tähelepanu väljalanguse ennetamisele ja vähendamisele.

2. Teine suurem anomaalia valitseb tehnikute ja keskastme spetsialistide ametirühmas, kus töökohti on üle 78 000, optimaalseima ettevalmistusega spetsialistid täidavad neist aga üksnes 13 protsenti, needki juba enamasti keskmises ja vanemas eagrupis olevad töötajad. Nendele ametikohtadele sobivad küllaltki hästi ka põhihariduse baasil keskerihariduse omandanud, keda sel juhul lisandub 11 protsenti. Keskeriharidus kadus kutseõppe liikide hulgast ära juba 1990. aastate lõpul ning sellest ajast peale pole keskastme spetsialiste ja tehnikuid enam spetsiaalselt koolitatudki. Muidugi on liikunud osa selle valdkonna ametialasid kõrgharidust eeldatavate hulka – näiteks meditsiiniõdede ja ämmaemandate koolitus. Kuid valdavalt peaks kõrgharidus siiski ette valmistama just tippspetsialiste ning teadus- ja arendustöö valmidusega inimesi, kes oleksid võimelised jätkama magistriõppes. Keskastme spetsialistid peavad aga valdama eelkõige praktilisi töövõtteid ja -protsesse ning olema valmis ka juhendama oskustöötajaid ja teenindajaid. Praegu täidavad keskastme spetsialistide ja tehnikute ametikohti suuresti just rakenduskõrgharidusega inimesed, aga ka madalama haridusliku ettevalmistusega töötajad, kuna sobiva haridusega spetsialistide puudus selles ametirühmas on suur. Seega tuleb veel kord rõhutada, kuivõrd oluline on uue õppeliigi väljaarendamine kutseõppes, mis täidaks ära tühiku Eesti kvalifikatsiooniraamistiku 5. tasemel ja hakkaks ette valmistama selle ametirühma töötajaid.

3. Väga suur mittevastavus eeldatava haridustaseme ja tegeliku ametikoha vahel on juhtide ametirühmas, vaid 57 protsenti neist on kõrgema haridusega. Ilmselt tekitab siin põhilise ebakõla paljude ettevõtete juhtide madalam hariduslik ettevalmistus, ka katkestatud kõrgharidusõpingud, eriti väike- ja mikroettevõtete puhul. Ilmselt tuleb siit otsida ka teist põhipõhjust, miks meie tootlikkuse tase on ikka veel niivõrd madal – paljud ettevõtete omanikud ja tegevjuhid ei ole valmis või pole üldse huvitatud tootearendusest, kõrgema lisandväärtusega tootmisest, korralikust turundusest või ekspordist. Piirdutakse traditsioonilise tootmisega, olles seejuures suunitletud madalapalgalisele tööjõule, mis garanteerib minimaalse kasumlikkuse. Seega peitub ettevõtete omanike ja tegevjuhtide koolituses, ühises tootearenduses, ühisturunduses jm arendusmeetmetes tõenäoliselt kõige suurem potentsiaal tootlikkuse tõstmiseks Eestis.

4. Kõrgharidusega spetsialiste valmistatakse Eestis ette piisavalt. Praegu on tööturul juhtide ja tippspetsialistide ametikohti kokku ligi 174 000, tööturul on hõivatud 178 000 kõrgharidusega inimest, lisaks on kõrgharidusega mitteaktiivseid 45 000 ja töötuid ligi 15 000. Seega potentsiaal palju keerukama struktuuriga tööjõuturu väljakujunemiseks on meil kõrghariduse poole peal olemas ning eks haridus peabki kujunema üheks innovatsiooni genereerivaks jõuks. Samas on Eestis jätkuvalt probleemiks kõrgharidusega inimeste valdkondlik jaotus ning tehnilise ja loodusteadusliku ettevalmistusega spetsialistide vähesus nende hulgas, samal ajal kui n-ö pehmemate erialade esindajad ei leia sageli sobivat ja haridusele vastavat rakendust.

5. Eesti tööjõuturu suurim probleem on aga ikkagi madala kvalifikatsiooniga inimeste suur arv. Seda võisime täheldada, vaadates juba hõivatute hariduslikku ettevalmistust. Veel selgemalt aga tuleb see ilmsiks töötute ja mitteaktiivsete inimeste puhul. Kõige enam on nende hulgas just alg- või põhiharidusega inimesi, kelle tööhõivemäär on vaid 30 protsenti ja töötusemäär lausa 25 protsenti. Keskharidusega inimeste hulgas on hõive oluliselt kõrgem ja töötus madalam. Ja nii polegi imestada, kui ettevõtjatelt kuuleb üha rohkem, et Eestis napib tõsiselt sobivate oskustega inimesi, kuigi töötute arv on ikka veel suhteliselt kõrge. Madala kvalifikatsiooni ja konkurentsivõimega inimeste koolitus ja ümberõpe on lähiaastatel Eesti tööturuteenuste ja haridussüsteemi üks suuremaid väljakutseid. Nii nagu ka meie inimeste hariduspotentsiaali veelgi parem ärakasutamine ning töö tootlikkuse ja efektiivsuse tõstmine.