Pikk blond mees, kaunid viisid peas

Mihkel Mattisen Foto: A.Peegel

Skrjabin: sonaat nr 2 gis-moll op 19 («Sonaat-fantaasia»)

Chopin: sonaat nr 2 b-moll op 35

Prokofjev: sonaat nr 6 A-duur op 82

Tavaline popmuusika austaja jalutab sellisest kuulutusest lihtsalt mööda ega tunne huvigi, millise pianisti repertuaariga tegemist. Aga võiks, sest kindlasti ei tule ta selle peale, et nende teoste virtuoosseks esitajaks on… Mihkel Mattisen. Seesama meetri ja üheksakümne nelja sentimeetri pikkune heledat verd mees, kelle kirjutatud – ja ka esitatud – poplugusid ta juba ammu päris kindlasti peast teab. Mihkel on ka tänavusel Eurovisioonil Eestit esindava laulu «Et uus saaks alguse» viisi autor, aga ka tekstikirjutamisel kaasa löönud.

«Ta (Mattisen – toim) on seda tüüpi muusik, kes usaldab oma musikaalsust ja vaistu ning mängib keskendunult ja ennastunustavalt hetkemeeleoludest ja inspiratsioonist lähtudes. Selle vabaduse tingib Mattiseni võrdselt hea orienteerumine nii popmuusikas kui ka klassikas. Pole hirmu, et tõlgendus jääks kuivaks või šabloonseks,» kirjutab concert.ee ülaltoodud repertuaariga kontserti andva pianisti iseloomustamiseks. Ja nii ongi.

Vahel on lausa õudne mõelda, kui kiiresti aeg lendab. Sest alles see ju oli, täpsemalt aastal 1994, seega 19 (!) aastat tagasi, kui ühes korralikumat sorti Tallinna kesklinna pubis Mihkel Mattiseni ja tema sõbra Juss Tammega intervjuuks kokku saime. Kui mu mälu ei peta, siis oli see ansambli Jam esimene usutlus üleüldse ning Juss ja Mihkel võisid olla 17- või 18-aastased. Usun, et ma ei lobise praegu välja suurt saladust, aga mäletan, et olin suhteliselt üllatunud, kui noorukid endale pikema jututa õlut tellisid, et jutt libedamalt läheks. Igatahes mõjusid nad väga vahetute, toredate, lõbusate, kuid ka asjalikena.

See oli aeg, mil nii Jussi kui Mihklit, ansambli Jam liikmeid, teadis kogu edumeelsem noorsugu. Nad olid staarid. «Vaibakloppimine», nagu toonast 90ndate tantsumuusikastiili kutsuti, oli väga moes, kuid see polnud tavaline «kloppimine» – ansamblit Jam, kelle suureks iidoliks ja eeskujuks oli legendaarne Pet Shop Boys (poisid võisid seda bändi kiitma jäädagi!), eristas teistest püünele astujaist lugude kaunis meloodilisus.

Jam tegutses üle kümne aasta, tänaseks on ilmunud ka üks Mihkel Mattiseni sooloplaat ning ikka on ta teistelegi kolleegidele laule kirjutanud. Juhuks kui mõni viisijupp kummitama hakkab, kougib ta kohe välja ka diktofoni, et see viis sinna salvestada – Pegasus ei külasta loojat ju tellimise peale.  

Kaunis meloodia iseloomustab Mihkel Mattiseni laule ka praegu. Tänavuse eurolaulu «Et uus saaks alguse» esitaja Birgit Õigemeel on tunnistanud, et ega seda kerge laulda olegi. Mihkel on seda ise – ka siin, Malmös – rääkinud, et väga lihtsalt lauldavate viisikeste kirjapanek talle pinget ei paku, tuues diametraalselt vastupidise näitena leedulaste eurolaulu, mis lauljale suuri nõudmisi ei esita, aga finaali jõudis ikkagi.

Eriti head meelt teeb aga see, et Mihkel pole minu meelest aastatega muutunud. Ta on endiselt särav ja tähelepanu nautiv persoon – ikkagi Lõvi tähtkujust! –, kellega kokku sattudes on alati huvitav. Talle meeldib rääkida, ja õnneks on jutt enamasti nii huvitav, et seda võiks kuulama jäädagi. Samas tundub ka, et erinevalt paljudest teistest loovisiksustest on ta kahe jalaga maa peal ning suhestub ümbritsevaga vägagi adekvaatselt.

Mis aga veel väga oluline – nüüd juunis, 36-aastasena, saab ta esimest korda isaks. Uue elukaaslase Polina Seledtsovaga on ta koos juba kaks aastat. Uus elu, uus algus, uued laulud.