FOTO: Illustratsioon: Eero Barndõk

Meil tuleb kohe keskenduda sellele, mis on meie riigi ainus õigustus – et siin elaksid maailma kõige õnnelikumad inimesed, kirjutab Kultuuri Koja liige Peeter Jalakas.

Olen oma elu jooksul kokku puutunud väga erinevate valdkondadega: kunst ja kultuur, äri, põllumajandus, ökoloogia, poliitika, toit, tervis. Need esmapilgul erinevad ja kohati justkui vastanduvadki valdkonnad on tegelikult üksteist täiendanud ja kokkuvõtteks moodustavad terviku, mida võin kutsuda oma eluks.

Oletame nüüd tagasihoidlikult, et mina olengi Eesti riik. See riik, nagu me kõik, elab selgelt üleminekuajastul. Suurte muutuste kohest saabumist võib märgata pea kõikjal, kuhu vaatame, olgu selleks teadus või kunst, ökoloogia või ökonoomika, energeetika või esoteerika. Kõikjal on tunda ühe ajastu lõppemist. Uut me vaistlikult küll tajume, ent väga selgelt veel ei tunneta.

Muutuvaid aegu on ikka iseloomustanud ühest küljest romantiline püüd uue, tundmatu ja parema poole, teisalt aga instinktiivne, isegi paaniline kinnihoidmine sellest, mis on.

Ma olen kirglik mootorrattur. Palju õnnetusi pole olnud, ent mõni äpardus on ikka juhtunud. Mõne aasta eest kevadel oli teel talvest jäänud jääliiv ja ma sõitsin kurvist välja. Rohu sees, otse minu ees, vedeles palk. Ma olen mootorrattasõitu kunagi ka spordina harrastanud ning seepärast tean, mida nüüd teha tuleb – ratta pealt kiirelt kaduda. Ent hoolimata sellest teadmisest klammerdusin lenksu külge, lootes, äkki läheb õnneks, äkki see palk on mäda. Ei olnud. Palk oli korralik ja tugev ning järgnes see, mis pidi järgnema. Pääsesin õnneks ainult ühe murtud luuga.

Kui mina mootorratta seljas olen Eesti riik ja mootorratas on turumajandus, aga pinnas muutub, siis ei allu ratas enam hästi mu juhtimisele. Kui lisaks ilmub ei-tea-kust palk – ootamatu tegur –, siis tagajärgi ei taha isegi nimetada …

Täna ja homme sõltub me edukus ja heaolu oskusest ja võimest teha kiireid ja resoluutseid otsuseid, siduda omavahel esmapilgul seostamatuid asju, näha tervikut seal, kus seni on nähtud vastuolusid.

Ent toda tervikut saame tajuda vaid siis, kui meil on plaan. Viimastel aastatel ongi innukalt asutud koostama igasuguseid arengukavasid, stsenaariume ja tulevikuvisioone. Olen ka ise lisanud pisikese panuse kultuuri omasse, aga seda koostades põrkud kohe küsimusele tervikust: sa ju võid kirjutada arengukavasse, et minu valdkond kui ühiskonnas kõige olulisem jne, aga sel pole mõtet, kui puudub n-ö suurem plaan.

See suurem plaan eeldab eesmärki, selgelt ja lihtsalt sõnastatud sihti, kuhu me liigume. Kuna seda sihti pole, siis oleme olukorras, kus eri valdkondade arengukavad ei haaku, kõik nad kipuvad eeldama, et senine olukord jätkub, ainult et valdkonna võimalused – raha – suurenevad.

Kui ma võtan iseennast kui riiki, siis minu magu ja süda justkui eeldaksid, et mu üldine tervislik seisund püsib igavesti stabiilne, ent mõlema kinnitusel on just tema panus organismi üldisesse heaolusse erikohtlemist väärt. «Mina olen kõige olulisem, seda teab iga lapski,» ütleb süda. «Oot-oot, aga mina seedin,» ütleb magu. Siis sekkub ärimees minus: «Maol on õigus, süüa on vaja.» Ent kunstnik ütleb: «Stopp! Armastus on kõige alus, söök tuleb hiljem.» Tohuvabohu, aga midagi tuleb otsustada. Ja nüüd sekkub poliitik: «Kuna te ise omavahel midagi kokku leppida ei suuda, siis jääb nii, nagu mina ütlen.» Ja ongi arengukavadega ühel pool – proovisime kaasata, aga näe, mis välja tuli.

See on veider, millises mahus me oleme suutnud oma igapäevaelu politiseerida. Poliitika on iseenesest väga igav valdkond. Ja ega poliitikudki pole enamasti kõige vaimukamad või lõbusamad sellid. Samas on neist saanud meie elu märkimisväärne osa, kuigi juba ammu pole tegemist maailmavaadete põrkumisega, vaid erinevate huvigruppide madinaga, mida kodanikud seriaalide vahele õhtuti vaatavad või lehest loevad.

Ja ikkagi tundub meile, et just poliitikud peaksid sõnastama ülima kreedo, aga nad ei tee seda. Ja väga hea, et ei tee. Poliitikute asi on vaielda selle üle, kuidas me seatud eesmärgi poole liigume, mitte selle üle, milline eesmärk on. Kui ühe partei eesmärk on majanduskasv ja teise oma sotsiaalne võrdsus, siis räägivad nad ju tegelikult samast asjast – rahast. See aga on teadupärast vahend, mitte eesmärk. Minu kui Eesti riigi puhul oleks see sama, kui seaksin oma elu eesmärgiks kõht täis süüa. Ühel puhul teeksin poliitilise otsuse, et eesmärk on jõuda viie kõige täissöönuma eurooplase hulka, teisel puhul, et leian viis eurooplast, kelle kõht täis sööta.

Arusaam, et tagame kõigepealt majandusliku heaolu ning siis hakkame rääkima kultuurist, tähendab põhijoontes seda, et rääkija jaoks seostub kultuur üheselt meelelahutusega. Meelelahutus on aga kultuuri üsna tühine ja vähetähtis osa. Tegelemine inimeseks olemise baasküsimuste ning iseenese ja ühiskonna vaimse arenguga ei ole seotud majandusliku heaoluga. Elu mõtte üle ei saagi täis kõhuga arutleda – uni tuleb peale.

Aga hästi: võtkem aluseks tees, et kõigepealt tuleb saavutada majanduslik heaolu ning siis tegeleda põhjalikumalt kultuuri ja sotsiaalsfääriga.

Täna pole meil vähimatki aimu, milline on maailma majandus, ennekõike rahandus, viie või 20 aasta pärast. Me ei tea sedagi, milline on see aasta pärast. Ja kui peaks juhtuma ime ning vabaturul põhinev ekspansiivne majandusmudel jätkuks, pole meil ka selleks puhuks ühtegi tõsiseltvõetavat plaani. Selles valguses tundub tervishoiu või kultuuri käsitlemine väheproduktiivse majandusharuna seda enam kohatu.

Teame, et liigne politiseeritus toob kaasa üha suureneva ametnikkonna ja tungi moodustada kõikvõimalikke nõukogusid, komisjone ja juhatusi, kus osalemine on mõistagi tasuline. Tänaseks oleme olukorras, kus õhuke on meie riik seal, kus ta seda ei peaks olema, ja lausa paks seal, kus ta ei peaks olema.

Võrreldes iseendaga: musklid on lahjad, tagumik ebaproportsionaalselt suur. Oleksin sihuke vastik paks vanamees, kes abivajajale ütleb, et saage ise hakkama, kodanikualgatustest abipakkujad saadaksin uksest välja või soovitaksin koondada kõik mõtted viie punkti alla, aga ise jätkaksin aina vanaviisi, lootes, et palk, mille otsa kohe sõidan, on mäda. Ent isegi sellisena tekiks mul varem või hiljem küsimus: mis on selle kõige mõte? Minu kui riigi mõte? Milline ma olla tahan? Kui vastaksin sellele mitte riigi, vaid Peetrina, oleks vastus lühike: ma tahan olla õnnelik. Samamoodi peaksin ma sellele tegelikult vastama ka riigina.

Ja nii ongi, meil tuleb kohe keskenduda sellele, mis on me riigi ainus õigustus – et siin elaksid maailma kõige õnnelikumad inimesed. See on ka majandusarengut silmas pidades ainus mõistlik valik: õnnelikud inimesed kipuvad ka produktiivsemad olema.

Me unistame tihti talentide siia meelitamisest ja koju kutsumisest, aga selleks peab meil olema midagi, mis ei ole raha. Rahaga saab inimest võluda vaid lühikeseks ajaks. Tööandjana tean, et selleks, et inimene oleks oma ametis produktiivne, on vaja kolme asja: hea kollektiiv ja töökeskkond, aktsepteeritav palk ning arusaadav ja vastuvõetav eesmärk. Kui neist kolmest puudub üks, siis pole hullu, ent kui kaks, siis võib lõputult punnitada, tulemust ikka ei ole. Kui on hea seltskond ja õilis eesmärk, on palk teisejärguline. Hea palga ja hea seltskonnaga pole tihti tähtis, kuhu liigutakse. Väärika eesmärgi nimel ja hea palgaga võib taluda ka keerulisi olusid või rumalaid kolleege.

Kuidas see riigi tasemel paistab? Kas meil on avatud, sõbralik ja tolerantne kodanikkond, kuhu igaüks tahaks kuuluda? Kas meie töötasud on atraktiivsed? Kõige olulisem – kas meil on riigina õilis eesmärk, mille poole püüelda? Mulle tundub, et kehvasti on kõigi kolmega. Kuna keskmine neist – palk – on otseselt seotud me jõukuse ja võimalustega, see omakorda globaalsete protsessidega, need aga on osa poliitilisest retoorikast, siis jätame palga kõrvale. Ent avatud ja tolerantse kodanikkonna ja selge sihiga riigi tekkeks vajalikke eeldusi ei loo globaalsed protsessid, vaid meie ise. Ainult meie saame sõnastada, mis on meie eesmärk, ja ainult me ise saame kasvatada avatud mõtlemisega loomingulisi indiviide, kellele see eesmärk korda läheb.

Loomulikult ei saa kedagi õnnelikuks teha, ent õnneks saab luua eeldused. Skeptik võib öelda, et õnn on subjektiivne, ja ongi, ent on ka üldised kriteeriumid, eeldused, mis on enam-vähem universaalsed. Minu kolleeg Mari-Liis Lill tsiteeris hiljuti oma väga heas kõnes riigikogu ees Anna Wahlgrenit, kelle sõnul on üks olulisemaid tingimusi õnneks tunne olla vajatud, teadmine, et sinu tegemised ja arvamised lähevad kellelegi korda. Ükskõik, kas see seltskond on suur või väike või koosnebki vaid sotsiaaltöötajast. Enda olulisuse ja ainulaadsuse tunnetamine ongi üks olulisemaid eeldusi ning see ei nõua rohkem raha, kui meil juba on.

Tegelikult muutub kõik niipea, kui suuname fookuse õnnele:

•    arengukavad saavad selge eesmärgi,

•    selgemaks saab regulatsioonide vajalikkus või mittevajalikkus,

•    poliitilisse diskussiooni sigineb inimlik mõõde – milliseid taktikaid õnneni jõudmiseks on vaja,

•    teades, kuhu liigume, on lihtsam üle elada ka keerulisi ­aegu,

•    arusaadava rolli omandab majanduslik heaolu, mis on õnne juures üks komponent, kuid mitte kõige olulisem,

•    juba ainuüksi selle sihi tõsiseltvõetav sõnastamine lihtsustaks talentide kojukutsumist ja -jäämist, rahvastiku ja vähemuste probleeme,

•    see annab põhjuse oma riigi üle uhke olla,

•    seades inimliku õnne oma riigi sihiks, täidame tegeliku sisuga ka teised õõnsaks muutunud terminid, nagu headus, väärikus, usaldus. Kujutledes iseennast riigina, tean, et üks õnnelik olemise oluline eeldus on headus. Tuleb olla hea.

Nii. Oletame, et suutsin lugejat veenda, et inimlik õnn peab olema meie riigi eesmärk. Mis edasi?

Kui vastaksin kui Peeter, siis võtaksin appi klassikud ning kõigepealt peaksin aru ja püüaksin sõnastada, mida on õnneks vaja. Siis üritaksin aru saada, milline osa sellest on mul juba olemas. Siis püüaksin vabaneda sellest, mida mul ei peaks olema. Lõpuks püüaksin aru saada, mida mul veel ei ole, kuid mis peaks olema. Selle poole hakkaksin liikuma.

Täpselt sama peaksime tegema ka riigina. Kuna me pole suutnud välja mõelda, milline institutsioon seda peaks tegema, siis oleme võtnud seda Eesti Kultuuri Kojaga ise ajada, oleme asja arutanud ka arstide liidu ja Rooma klubiga. Jõudumööda tahame kohtuda kõigiga, kes kutsutud ja seatud Eesti tuleviku üle arutlema. Kultuurikoja kodulehel kultuurikoda.eu anname asjade käigust aru.

Ja kui kellelgi tekkis küsimus, mis sellest palgiloost siis ikkagi sai ja kas ma sõidan turumajanduse seljas edasi, siis ei – remonditud turumajandus sõidab edasi Soomes, minul aga on üks teine sõiduriist.

Lugu põhineb inspiratsioonikonverentsil TEDxTallinn peetud ettekandel.