Ando Kiviberg

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Ando, meie ansambel ei hakka mitte kunagi rahvamuusikat mängima, on selge?» Nii ütles mulle allasurutud raevuga üks artist, keda mõni aeg tagasi Tallinnas kontserdi eest tänasin. Selge-selge, mis siin segast saab olla, mõtlesin. Olin selle ansambli paarkümmend aastat tagasi Viljandisse esinema kutsunud palvega, et nad teeksid selleks puhuks spetsiaalse, pärimusmuusika seadetele üles ehitatud kava. Palve löödud haav oli nii sügav ja sügelev, et pole ikka veel armistunud. Mulle lausa meeldib selline eestlaslik visadus ja järjekindlus, mis avaldub peaaegu kõikjal. Nii hingehaavade kandmises kui traditsioonide hoidmises.

Kolmapäeval, 15. mail möödus täpselt 20 aastat esimese Viljandi pärimusmuusika festivali toimumisest. Seda sündmust korraldades on algusest peale peetud silmas kahte eesmärki – esiteks eesti pärimusmuusika propageerimist ja õpetamist läbi elava eeskuju ning teiseks muu maailma rahvaste muusikakultuuri tutvustamist, et kasvatada lugupidamist teiste rahvaste väärtuste vastu.

Need eesmärgid on üliolulised, sest pärimusmuusika aitab defineerida seda, kes me oleme. Eestlased on harjunud end määratlema oma emakeele kaudu. See on vaid üks tahk. Ungari helilooja Zoltán Kodály on öelnud, et rahva(pärimus)muusika on rahvuse muusikaline emakeel. Eestis on seda mõtet edasi kandnud Veljo Tormis ning üheskoos on nende pärand andnud mulle eluülesande: luua tingimused ja võimalused eesti muusikalise emakeele levikuks ja arenguks.

Ma usun, et maailm on seda rikkam paik, mida enam leidub selles erinevusi, mitmekesisust. Mida rohkem liigirikkust, mida enam paikkondlikke eripärasid, seda väärtuslikum, seda põnevam, seda inspireerivam, seda rikkam meie planeet on.

Inimeste maailm on viimase 100 aasta jooksul liikunud tänu infovahetuse ja rahvusvahelise kaubanduse meeletult kiirele arengule ühetaolistumise, kultuuriliste erinevuste kiire vähenemise poole.

Kõlalisi harjumusi kujundab võimas rahvusvaheline meelelahutustööstus, mis järjest suurema käibe ja kasumi nimel püüab levida järjest laiemalt ning paratamatult tasalülitab vähehaaval ehedat paikkondlikku muusikakultuuri kõikjal, kus see veel säilinud on.

Kui lugeja nüüd mu sõnu liialt probleemi ülepaisutavaks peab, võiks ta enesele korraldada lihtsa katse. Palun ümisege mõnd esimesena pähe turgatavat sünnipäevalaulu... Kui see ei olnud «häppi böörsdei tuu juu» või selle eestikeelne variant «õnne soovime sul», võite end õnnitleda. Te olete eestlaste seas (pigem) erandlik kultuurinähtus.

Selle suundumuse üheks tagajärjeks on, et naturaalse pilli- ja laulukõlaga puutub oma elus kokku järjest vähem inimesi. Meie kõrvad harjuvad stuudioseadmetega kunstlikult kokkupressitud sagedustevorstiga ning muusika dünaamika (kõlatugevuse lineaarne vaheldumine) muutub meile järjest võõristusttekitavamaks. Seda võib nimetada ka kuulmise vaesumiseks.

Tööstusliku muusika ekspansiooni teine ohtlikuvõitu tagajärg on aga maailma rahvaste muusikakultuuriliste erinevuste vähenemine. Ehk teisisõnu – rahvaste muusikalised emakeeled surevad üksteise järel välja.

Pärimusmuusikuna on minu eriliseks huviks erinevate rahvaste muusikalised eripärad. Mind köidavad enam need rahvad ja kultuurid, mille muusikaline emakeel on ainulaadne, isikupärane ja rikkalik. Minu jaoks on põnev see, kuidas üks või teine rahvas kõlab. Nimelt on mul idealistlik kujutelm, et igal maailma rahval võiks olla omalaadne kõlapilt, mis on neile omaste muusikaliste tunnuste tõttu selgelt äratuntav.

Eesti riik on meie esivanemate rajatud pesa ja kants, mis peab tagama eesti rahvuse ja tema kultuuri säilimise läbi aegade. Mis see «tema kultuur» aga on? Teataval määral on paradoksaalne, et 19. sajandi keskel talupoegade vabanemise ja hernhuutliku vennastekoguduse usuliikumise toel alanud ärkamisaeg tõi valusa kõrvalnähuna kaasa mitmete rahvale ainuomaste muusikaliste traditsioonide hääbumise.

Kollektiivsete laulu- ja pillikoorikultuuride levik hakkas isikupäraste ja individualistlike külalaulikute ja moosekantide tähtsust vähehaaval kahandama. Jakob Hurda üleskutsel ja eestvedamisel läbi viidud mastaapne rahvaluule kogumisaktsioon kujunes meie rahva suurima vaimse rikkuse – regilaulu – vaat et «viimase hetke päästeoperatsiooniks».

Pärimusmuusika kätkeb endas nii rahvalaulutraditsiooni kui ka instrumentaalset pärimusmuusikat. Veljo Tormis avaldas 1972. aasta Sirbis ja Vasaras vägagi tänapäevaselt mõjuva mureliku arutluse «Rahvalaul ja meie». Selles astus ta jõuliselt arhailise vana rahvalaulu eest välja ning kutsus üles seda haruldust levitama ja hoidma. Ta lootis, et kooriliikumist ja laulupidude traditsiooni saab rakendada regilaulukultuuri edendamise teenistusse.

Mina arvan aga, et seni, kuni laulupeokultuur kunstmuusika kõrval ehedat rahvalaulu traditsioonilises formaadis rakendama ei ole harjunud, ei saa ainuüksi koorilaululiikumisele liigselt lootusi panna.

Sama lugu on ka instrumentaalse pärimusmuusikaga. Asi on selles, et pärimusmuusika on loomuldasa funktsionaalne muusika, mitte lavalt esitamiseks mõeldud kogus heliteoseid. Tal on alati olnud mingi kindel ülesanne – kas tantsusaade, rituaali ilmestamine vms.

Teoreetiliselt võiks ja saaks pärimusmuusikat edendada ja levitada toetudes meie suurepärasele tantsupidude traditsioonile. Paraku näitab elu, et elavat pärimusmuusikat ja rahvatantsurühmi (tegelikult rahvariidekostüümides liikumisrühmi) omavahel kokku panna ei õnnestu.

Tantsupeokultuuris on oluline tantsijate hulga korrapärasel liikumisel sündiv esteetika. Pärimusmuusika elavas esituses on sageli varieeruv ja improvisatsiooniline ning seepärast ühtseid ja tantsupeole omaseid koreograafiliste liikumiste kombinatsioone sooritada ei võimaldaks. Tantsupeo tantsud on autorite kunstkoreograafia, mis loodud eesti (etno)pop-ansamblite salvestatud muusikale. See looming kantakse nii laval kui tantsupeol ette fonogrammi järgi küllalt rangelt, mitte vabalt vabas muusikas kulgedes.

Siinkohal olgu kohe öeldud, et minule tantsupeod väga meeldivad – olen alati saanud pisarateni liigutava elamuse. Kuid nii nagu kollektiivse tantsukunsti juurde, tuleb ka koorikultuuri kõrvale aidata tekkida lasta pärimusel põhineval rahvakultuuril. See ei tohi sõltuda koreograafi tantsujoonisest ega helilooja loodud mitmehäälsusest, vaid peab põhinema üksikisiku traditsioonitunnetusel, eneseväljendusel ja sotsiaalsetel vajadustel.

Viimase puhul on kindlasti oluline roll täita ka sigivusmaagilisel aspektil – muusika, ühine tants ja laul on noortele inimestele igipõliselt olnud kokkusaamise ja armumise eeldusteks ning põhjusteks.

Ma arvan, et muusikalise emakeele levitamiseks ja selle kaudu eesti muusikalise eripära tugevdamiseks tuleb meie muusikaharidus otsustavalt ümber korraldada. Alustada võiks kutseliste muusikute, aga eriti muusikaõpetajate väljaõppest, sest praegu on Eesti üldhariduskoolide muusikaõpetajate teadmised ja oskused rahvalaulu ja -muusika valdkonnas selgelt ebapiisavad.

Pärimusmuusika ei ole pelgalt žanr klassika ja rütmimuusika kõrval. Ta on või vähemalt peaks olema see, millest kõik muud muusikažanrid lähtuvad. Arvan, et iga eesti kutselise muusiku hariduslikku vundamenti võiks kuuluda muusikalise emakeele baasteadmised ja -oskused.

Neile, kes mulle siinkohal kirglikult vastu tahavad vaielda, väites, et see võib nt klassikalise muusiku «ära rikkuda», ütlen rahustuseks, et kindel kultuuri­identiteet ning lai silmaring ei ole maailmas minu teada veel mitte ühtegi inimest ära rikkunud. Pigem ikka vastupidi, ja hea emakeeleoskus on võõrkeele õppimise aluseks, mitte takistuseks.

Toon oma jutu illustreerimiseks ka paar võluvat näidet. Kunagi 1990. aastate lõpul külastas Eestit Göteborgi sümfooniaorkester ning andis kontserdi ka Viljandis Ugala teatris. Pärast kava esitamist ja tormilisi ovatsioone tõusis püsti orkestri esimene viiul ning mängis üksinda traditsioonipuhtalt suurepärase Väster-Götlandist pärit polska-tantsu.

Teine näide on seotud BBC Šoti sümfooniaorkestri kontserdiga 2004. aasta kevadel Estonia kontserdisaalis, mil samuti esitas terve suur orkester lisapalaks võrratu hornpipe’i, mis kõlas nii veenvalt ja kaasakiskuvalt, et oleksin tahtnud otsekohe tantsima söösta. Šotlased demonstreerisid ilmselgelt, et on oma muusikalise emakeele üle väga uhked.

Eesti torupilli- ja viiulitraditsioonis leidub ohtrasti marusid ja maailmas ainulaadse eripäraga tantsuviise (labajalgu, lösse, polkasid, reilendreid), mille hulgast meie ERSOgi võiks mõne enesele n-ö muusikaliseks motoks välja valida ning lasta mõnel traditsioonivõimelisel heliloojal (nt Tonio Tamral) enesele n-ö lisalugude varasalve tarvis arranžeerida.

Eesti akadeemilisel muusikaperel eesotsas EMTAga on minu arvates rahvusliku väärikuse alusmüüri ladumisel hulk tööd veel tegemata, kuigi aega on selleks olnud üle 90 aasta. Samas – kunagi ei ole hilja, kui vaid huvi ja tahtmist on. Alustada võiks õpetajate ettevalmistuse täiendamisest. Muusikalise emakeele heaks ja eesti rahva vaimsete väärtuste ning rahvusliku eneseväärikuse hüvanguks.

Autor on Eesti Pärimusmuusika Keskuse juhataja, Viljandi pärimusmuusika festivali pealik ja asutaja, muusikaõpetajate liidu auliige.