Märt-Matis Lill

FOTO: Erakogu

Seisatades

    kostuvad

  ka kaugemad konnad

(Yosa Buson, 1716–1784)

On käes üks ilusamaid aegu meie kliimavöötmes – ilu ja lopsakus ründab meid igast suunast. See paneb mõtlema ilust ja selle mõjust meile. Ma arvan, et üks olulisemaid küsimusi kunstis ja esteetikas laiemalt on kindlasti küsimus ilust ja eksalteeritusest või erutusest, mida see meis tekitab. Kas ja kui palju nad üldse seotud on? Üritan neid kahte kategooriat analüüsida, keskendudes põhiliselt sellisele ilukäsitlusele, mis on mulle juba murdeeast vast kõige hingelähedasem olnud – see on jaapani traditsiooniline esteetika.

Ilu ja erutavus on jaapani traditsioonilises esteetikas pisut teist laadi suhtes, kui me läänes üldiselt harjunud oleme. Ilu, mida seal eelkõige väärtustatakse, ei püüa meid erutada, vaid äratada pigem igatsuse ja teatud laadi kurbuse tunnet. Kõige väärtustatum ilu on lihtne ja vaikne ilu. Ilu, mis ei suru ennast peale, vaid annab end justkui pisut tõrksalt kätte, avaneb aeglaselt ja vaikselt. See on varjatud ilu, varjude ilu.

Selline ilukontseptsioon ei ole aga võrreldav nietzscheliku apolloonliku poolusega vastandina dionüüslikule. Jaapani esteetika ei vastanda üldiselt ka keha ja meelt, kehalisust ja mõistuslikkust. Ilu on kindlasti seotud väga füüsiliste ja kehaliste kogemustega. Aga see füüsilisus on oma olemuselt midagi rahunenut ja vaikset. Tundub, et mõnikord on füüsiline rahunemine lausa esteetilise kogemuse eelduseks.

See aga ei tähenda kehalisusest loobumist, vaid pigem teist laadi kehalisuse taju. Seisatades, rahunedes hakkame tajuma teisi asju kui liikvel olles, rääkimata siis erutatud olekust.

Aga samas on see esteetika tihtipeale lausa rõhutatult meeleline. Näiteks jaapani keraamikas väärtustatakse karedaid ja krobelisi pindasid. Teetassi käes hoides on materjali ja pinna taju seetõttu tunduvalt rohkem esil kui meile tunduvalt harjumuspärasemate siledate pindade puhul.

Ka haikudes kohtab tihtipeale näiteid rõhutatud meelelisest kogemusest. Aga need kogemused on oma olemuselt üsna peenekoelised – ja seetõttu midagi, mis kipuvad  tavaelus meie fookusest välja ja igapäevaelu rutiini varju jääma. Näiteks rohu puudutus vastu märgi jalataldu või väikeste vihmapiiskade õrn puudutus meie näol või kasvõi tunne sellesama teetassi karedast pinnast. Sellised tajukogemused sünnivad settinud, rahunenud meelest, erutatud olek ei laseks meil selliseid elamusi teadvustada.

Jaapani traditsioonilise esteetika filosoofiliseks aluseks on paljuski mahajaana budismi metafüüsika, eriti selle käsitlus nähtumuste ebapüsivast ning mittesubstantsiaalsest loomusest. Ülaltoodud ilukäsitlus aitab seda maailmatunnetust kunsti kaudu esile tuua, on justkui budistliku metafüüsika konkretiseeritud väljundiks. Just seetõttu ongi ilu sellise esteetika kontekstis paratamatult midagi habrast ja põgusat. Jaapani esteetikale on omane erilaadne kurb ilu, kirsiõite ilu.

Erutatud olek või afektiseisund on sedalaadi ilutunnetusega diametraalses vastuolus. Sest erutatud olek tundub justkui olevat seotud mingisuguse kinnistumisega – ilu objekt, mis meid erutab, tundub meile – vähemalt tema tajumise hetkel – millegi püsiva ja lõplikuna.  Samal ajal kui jaapani esteetika keskendub pigem võrsumise ja tekkimise ning hääbumise ja lagunemise staadiumile. See esteetika väärtustab lõhenemist, pragunemist ja paatinat ning võõrastab läikivaid pindasid.