/nginx/o/2021/03/16/13681723t1hddfc.jpg)
/nginx/o/2012/12/06/1472534t1h2d56.jpg)
Marianne Meiorg ja Kelly Grossthal Eesti Inimõiguste Keskusest märgivad, et Eestis on homofoobia olemas mitte ainult tänavatel inimeste seas, vaid ka poliitilistes võimukoridorides ja rahvaesindajate sõnavõttudes.
Marianne Meiorg ja Kelly Grossthal: aeg lõpetada vihkamine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna tähistab terve maailm IDAHO päeva. Tegu on lühendiga päeva inglise keelsest nimest International Day Against Homophobia and Transphobia ehk rahvusvaheline homofoobia ja transfoobia vastane päev. IDAHO kutsuti ellu 2005. aasta 17. mail, et pöörata ülemaailmselt suuremat tähelepanu homofoobiale. Just sel päeval möödus 15 aastat hetkest, mil Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) eemaldas homoseksuaalsuse vaimsete häirete nimekirjast ja sisuliselt tunnistas, et homoseksuaalsus on üks inimese seksuaalsuse normaalseid ilminguid kõrvuti heteroseksuaalsusega. Ka Eesti lähtub WHO klassifikatsioonist ja seega meie õiguskord homoseksuaalsuses mingit deviatsiooni ei näe.
Ometigi tuleb tunnistada, et Eestis on homofoobia veel üsnagi levinud. 2012. aastal viis Turu-uuringute AS läbi küsitluse Eesti elanikkonna seas, millest selgus, et üksnes 38 protsenti vastajatest peab homoseksuaalsust vastuvõetavaks. Sellele vastukaaluks pidasid homoseksuaalsust täiesti vastuvõetamatuks 37 protsenti vastanutest.
Samas selgusid uuringu käigus võrdlemisi laialt levinud homofoobia põhjused Eesti ühiskonnas. Nimelt ei tea meie inimesed, mis on homoseksuaalsus. 40 protsenti vastajatest peab seda isiku vaba valiku tulemuseks, 28 protsenti vastanutest arvab aga, et tegu on keskkonna ja kasvatuse tulemiga. Lisaks väärib äramärkimist, et tervelt 8 protsenti vastanutest peab homoseksuaalsust patoloogiaks. See näitab aga selgelt teadmatust asjaolust, et nii ülemaailmse kui Eestis kehtiva haiguste klassifikatsiooni kohaselt homoseksuaalsus seda siiski ei ole.
Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet avalikustas täna ka üle-Euroopalise LGBT (lesbi, gei, biseksuaalsete, transsooliste) inimeste uuringu, mis on seni laiaulatuslikem ülevaade diskrimineerimisest ja vihakuritegudest seksuaalse sättumuse alusel. Uuringust selgub, et homofoobsed ilmingud on iseloomulikud paljudele Euroopa riikidele. Eesti puhul paistab eriti silma, et koguni 25 protsenti uuringus osalenud inimestest olid kogenud seksuaalse sättumuse tõttu diskrimineerimist tööga seotud olukordades ja 72 protsenti uuringule vastanutest olid olnud koolikeskkonnas sunnitud varjama oma kuulumist LGBT inimeste gruppi.
Sellest lähtuvalt võib aga mõista, miks on viimaste kuude avalikud homofoobsed algatused ja väljendused – sh riigikogu liikmete Priit Sibula ja Erki Noole omad - langenud viljakale pinnasele ja leidnud ühiskonnas mõningast poolehoidu. Küll aga tuleb silmas pidada, et enamik Euroopa riike on sellistele homofoobsetele ilmingutele nagu vihakõne, vaimne– ja füüsiline vägivald ja ebavõrdne kohtlemine ühiskonnas sellegipoolest selgelt vastu astunud ja taganud vähemuste õigused riigi kaitse, vihakõne karistamise ja samasooliste paaride seadusliku tunnustamise läbi.
Suures osas on need sõnavõtud olnud seotud ettepanekuga reguleerida samasooliste paaride vahelised suhted olukorras, kus abielu jääb neile kättesaamatuks. Viimaseks taoliseks avalikuks seisukohavõtuks oli teisipäeval, 14. mail riigikogule üle antud allkirjad igasuguse taolise regulatsiooni vastu. Kampaania oli vastukaaluks justiitsministeeriumi püüdele 2012. aasta sügisel hakata välja töötama kooseluseadust, mis andnuks samasoolistele paaridele võimaluse oma kooselu registreerida. Kuna IRL, üks koalitsiooniparteidest, oli aga resoluutselt samasooliste paaride õiguste kaitsmise vastu, on eelnõu tänaseks kindlalt sahtlisse pandud.
Seda vaatamata isegi asjaolule, et õiguskantsler on juba kaks aastat tagasi juhtinud mõlema valitsuspartei tähelepanu asjaolule, et täna Eestis kehtiv õiguslik raamistik ei taga piisavalt faktilise kooselu partnerite õiguste kaitset ning et samasooliste isikute püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse. Õiguskantsler on märkinud, et peab perekonnapõhiõigusega vastuolus olevaks praegust Eesti olukorda, kus seadustega on täielikult määratlemata samasooliste inimeste vaheliste peresuhete regulatsioon.
Allkirjakampaania ning IRL-i resoluutse negatiivse hoiaku valguses on samas huvitav, et juba eelpoolgi mainitud Turu-uuringute AS-i läbi viidud küsitlus näitas samas, et 46 protsenti inimestest toetas samasooliste kooselu registreerimist. Tõsi ta on, et umbes sama palju oli sellele ka vastu (45 protsenti), kuid võrreldes mõnede varasemate uuringutega, on toetus samasooliste kooselu reguleerimisele märkimisväärselt tõusnud. Seega võib öelda, et inimeste toetus registreeritud partnerluse lubamisele tõuseb aasta-aastalt.
Tõenäoliselt mängib selles oma rolli ka asjaolu, et mujal maailmas tõuseb pidevalt nende riikide arv, kes lubavad registreeritud samasooliste partnerlusi. Juba üle poole Euroopa riikidest – 16 riiki 26st – on loonud samasooliste paaridele võimaluse registreerida oma kooselu. Samuti on viimastel kuudel mitmel pool maailmas avatud samasoolistele partneritele ka abielu institutsioon, näiteks Prantsusmaal, Uus-Meremaal, Uruguays ning hiljuti lisandus ka üks USA osariik. Muutused maailmas on tormilised ja väga selgelt ühes suunas.
Kahju, kui Eesti oleks Euroopa riikidest viimaste seas, kes tunnustavad LGBT-inimeste ja samasooliste paaride õigust võrdsele kohtlemisele; õigus, mis neil on Eesti Vabariigi Põhiseaduse kohaselt olemas, kuid mida igapäevaselt Eestis rikutakse. Samuti on kahju täna, rahvusvahelisel homofoobia ja transfoobia vastasel päeval tõdeda, et Eestis on homofoobia olemas mitte ainult tänavatel, inimeste seas, vaid ka poliitilistes võimukoridorides ja rahvaesindajate sõnavõttudes. Oleks viimane aeg lõpetada asjatu vihakõne ja asuda austama põhiseaduses antud lubadust kohelda kõiki Eesti elanikke võrdselt.