Erik Männik: Süüria oht

Erik Männik Foto: Erakogu

Kaitseuuringute keskuse vanemteadur Erik Männik kirjutab, et Süüria valitsusvägesid tugevdavad Iraan ja Hezbollah, killustunud mässuliste tugevaim grupeering on aga tihedates sidemetes Al-Qaedaga. Neis oludes on rahukonverentsi väga raske pidada.

Praeguseks välja kujunenud Süüria kodusõjas ei paista kumbki pool olevat võimeline kiireks eduks. Mässulised saavutasid möödunud aasta lõpuks kontrolli 50–60 protsendi üle Süüria territooriumist, alustasid pealetungi Damaskusele ning vallutasid tänavu märtsis esimese suurema linna – rohkem kui 200 000 elanikuga Ar Raqqah’ Süüria keskosas.

Vastuseks reorganiseeris Süüria juhtkond pidevast lahingutegevusest kurnatud ja kaotusi kandnud väed, kelle arvukust suudeti tunduvalt suurendada Iraani ja Hezbollahi abiga välja õpetatud poolsõjaväeliste formeeringute abil. Suurema osa viimastest moodustavad alaviidid, kes on ustavad Bashir al-Assadi valitsusele.

Tugevnenud Süüria valitsusväed korraldasid hulga pealetunge riigi kesk- ja põhjaosas ning suutsid aprilli keskpaigas taasavada varustusteed piiramisrõngas olnud sõjaväebaasidesse Maarat al-Numani linna läheduses. Ka Hezbollahi võitlejad ise on viimasel ajal varasemast aktiivsemalt sõjategevuses osalenud. Nende abiga ja kohati isegi nende juhtimisel on valitsusväed suutnud arendada edukaid pealetunge Liibanoni piiril olevale al-Qusayri linnale ning Homsi linna ümbruses.

Täheldada võib ka muutust viisis, kuidas Süüria väed võitlevad. Nende tegevus linnalahingutes ja võitluses mässulistega on muutunud järjest mõjusamaks, mida võib seletada Hezbollahi sõjakogemuse ja väljaõppe järjest ulatuslikuma rakendamisega. Valitsusväed ei ole suutnud küll otsustavat muutust saavutada, kuid olukord on mõnevõrra stabiliseerunud ja mässuliste edenemine aeglustunud. Mõlemad sõdivad pooled kasutavad jätkuvalt vägivalda tsiviilelanike kallal. Viimastel päevadel saabunud teated kõnelevad sadade sunniitide tapmisest peamiselt alaviitidega asustatud aladel Süüria rannikul.

Süüria kodusõda mõjutab regiooni riike järjest tugevamini. Hukkunute arvu hinnatakse 80 000-le ning Egiptusesse, Türki, Liibanoni, Jordaaniasse ja Iraaki on põgenenud ligi poolteist miljonit inimest. Oma kodudest on ÜRO hinnangul lahkunud iga neljas elanik Süüria 22 miljonist.

Liibanonis moodustavad Süüria põgenikud (ligi 450 000) juba kümme protsenti riigi elanikkonnast ja selle aasta lõpuks võib nende arv jõuda 1,2 miljonini. Jordaania on varem teatanud, et ei suuda enam omal jõul põgenike eest hoolitseda ning 140 000 asukaga Zaatari põgenikelaager on muutunud suuruselt viiendaks linnaks riigis. Türgis on põgenike tulv Süüriast tekitanud rahulolematust piiriäärsete provintside elanikes ning nädala eest Reyhanli linnas toimunud ohvriterohked plahvatused ainult võimendasid seda. Samuti kasvas Türgi elanike pahameel oma riigi juhtkonna poliitika suhtes, mis toetab Süüria mässulisi.

Naaberriikidel tuleb arvestada ka võimalusega, et sõjategevus kandub Süüriast neile üle. Hezbollahi sekkumine Süüria kodusõtta tõi juba 2011 ja 2012. aastal kaasa Liibanonis elavate Süüria valitsuse toetajate ja vastaste kokkupõrked. Samuti oli Hezbollahi võitlejate ja Liibanonis varjunud Süüria mässuliste vahel tulevahetus. Vastuseks Hezbollahi ja Süüria valitsusvägede viimaste nädalate rünnakule al-Qusayri piirkonnas tulistasid Süüria mässulised miinipildujatest Liibanoni territooriumi ja ähvardasid lahingutegevuse üle kanda Liibanoni, kui pealetungi ei lõpetata.

Teine riik, kelle territooriumile on sõjategevus üle kandunud, on Iraak. Tänavu märtsis korraldasid Süüria mässulised Iraagi territooriumil varitsuse, milles hukkusid Süüria ja Iraagi sõjaväelased. Iraagi stabiilsusele võib saada ohuks ka Süüria mässuliste selgelt tugevaim grupeering Jabhat al-Nusra. Selle juht Abu Mohammad al-Julani teatas aprillis avalikult oma alluvusest Pakistani piirialadel varjuvale Al-Qaeda juhile Ayman al-Zawahirile, kes on kutsunud Iraagis ja Süürias tegutsevat Al-Qaedat üles ühendama oma jõupingutusi võitluses islamiriigi loomise eest.

Türgi ja Iisraeli territooriumit on Süüriast tulistatud, kuid lahingutegevus pole seni üle nende piiride kandunud. Küll aga on Iisrael andnud korduvalt õhulööke Süüria territooriumil olnud sihtmärkide pihta, püüdes niimoodi takistada relvade liikumist Süüriast Hezbollahi baasidesse Liibanonis. Süüria ja Hezbollah on Iisraelile esialgu vastanud ähvardustega.

Sellises niigi pingelises situatsioonis on Süüriast aprilli jooksul tulnud teateid keemiarelva kasutamisest, mis viitab konflikti jõudmisele täiesti uuele tasemele. Selles on süüdistatud nii mässulisi kui valitsusvägesid. Väiteid, et Süüria valitsusväed on kasutanud keemiarelva, on kuulda olnud nii Suurbritanniast, Prantsusmaalt, USAst, Iisraelist kui ka Türgist.

USA Sõjauuringute Instituudi teaduri Joseph Holliday hinnangul on Süüria juhtkond seni kasutanud keemiarelva valikuliselt, väikestes kogustes ning eelkõige mässuliste hirmutamiseks. Teisest küljest on Süürias inimõiguste rikkumisi uuriva ÜRO sõltumatu komisjoni liikme Carla del Ponte sõnul tunnistusi ka sellest, et mässulised on kasutanud sariini. Märtsis kahtlustati mässulisi keemiarelvaks mitteloetavate kemikaalide kasutamises valitsusvägede vastu.

Keemiarelva tõestatud kasutamine võib Süüria kodusõja käiku tugevalt mõjutada. USA, Suur­britannia ja Prantsusmaa hoiatasid juba möödunud aasta juulis-augustis Süüria valitsust massihävitusrelvade kasutamise eest ja teatasid, et kui seda ikkagi tehakse, on sellel tõsised tagajärjed. Toona vastas Süüria juhtkond, et ei kavatse neid relvi kasutada riigisiseselt, vaid ainult välisvaenlaste vastu. Nüüd on asi arenenud niikaugele, et Süüriast saabuvad teated sunnivad USA, Briti ja Prantsuse valitsust otsustama, kas nad usaldavad seda infot, ning kui jah, siis mida peaks Süüria suhtes ette võtma.

Lääneriikide võimalike sammude eesmärk võib olla nii peatada massihävitusrelvade kasutamine Süürias otsese sõjalise sekkumise kaudu kui ka viia konflikt kiiremini lõpule, relvastades mässulisi. Konflikti peatamine rahuläbirääkimiste teel tundub üha kaugem, sest poolsõjaliste ja radikaalsete usuliste grupeeringute kasvav roll sõjas muudab selle järjest verisemaks, halastamatumaks ja leppimatumaks.

Sõjalised aktsioonid massihävitusrelvade kasutamise kiireks peatamiseks võivad sisaldada nii õhulööke mitmesuguste objektide pihta maapinnal kui piiratud kontingendi viimist Süüria territooriumile, et massihävitusrelvad oma kontrolli alla saada. Ükski neist võimalustest ei ole tõsiste probleemideta. Õhurünnakud tähendavad jõukatsumist praeguseks juba nõrgenenud, kuid endiselt ohtliku Süüria õhukaitsesüsteemiga. Keemiarelvaga täidetud laskemoona ja ladude hävitamine õhurünnakute käigus võib kaasa tuua mürgiste kemikaalide leviku sõjast laastatud Süüria territooriumil, kus elanikel poleks nende eest kuhugi varjuda.

Ent õhurünnakud võivad osutuda möödapääsmatuks, kui al-Assadi režiim hakkab keemiarelva ulatuslikult kasutama või tekib selge oht, et need relvad satuvad Al-Qaeda kätte. Eriti tundlik on Iisrael, kes hiljuti palus Jordaanialt luba – ja väidetavalt ka sai – kasutada viimase õhuruumi oma droonide luurelendudeks Süüria kohal.

Süüria konflikti sekkumisel tuleb arvesse võtta ka seda, et lääneriikide mistahes otsesele sõjalisele aktsioonile osutaksid tõenäoliselt vastupanu islamiradikaalidest mässulised. Seepärast pole üllatav, et USA president Obama teatas mail alguses, et USA vägede viimine Süüriasse poleks ilmselt ei USA ega Süüria rahva huvides. Al-Qaeda on ka põhjuseks, miks

Suurbritannia ja Prantsusmaa ettepanekusse hakata relvastama mässulisi suhtutakse mitmetes riikides kahtlevalt.

Ekspertide hinnangul suudaks nüüdisaegsete lähimaa õhutõrje- ja tankitõrjerakettide tarned Süüriasse kallutada vaekausi kodusõjas mässuliste kasuks, kuid pole garantiisid, et neidsamu relvi ei kasutata kuskil mujal lääneriikide või Iisraeli vastu.

Järjest süvenev vägivald ja kaos Süürias, kasvav surve naaberriikidele, heade lahenduste puudumine ja silmapiiril terendav vajadus jõuga sekkuda ongi viinud olukorrani, kus tähelepanu keskmesse on taas kerkinud püüdlused leida poliitiline kompromiss sõdivate poolte vahel.

USA välisministri Kerry ning Vene välisministri Lavrovi poolt 7. mail välja öeldud kavatsus korraldada Süüria-teemaline rahukonverents, mis võib leida aset juunis, on esmapilgul põhimõtteline samm edasi konflikti lõpetamise teel. Tundub, et suurriigid on justkui jõudnud ühisele arusaamale, et konflikti pooled peavad mingi kokkuleppe saavutama, et lõpetada verevalamine, ära hoida regiooni destabiliseerumine ja vältida vägivaldset režiimivahetust Süürias välissekkumise teel.

Selle artikli kirjutamise ajal ei paista aga kahe riigi teineteisemõistmine palju kaugemale ulatuvat. Jätkuvad erimeelsused Bashar al-Assadi võimaliku rolli suhtes üleminekuvalitsuses, samuti on Venemaal endiselt kavas tarnida Süüriale sõjatehnikat varem sõlmitud lepingute alusel. Hinnates võimalusi saavutada rahulepe, tuleb samuti arvesse võtta, et Venemaal ega USA-l ei ole märkimisväärset mõju Al-Qaedale, kes suudab ilmselt nurjata mistahes vaherahu Süüria valitsusega.

Süüria mässulised on endiselt üsna killustunud ning juba on nende seas tekkinud vaidlused, kes peaks mässulisi esindama kavandataval rahukonverentsil. Seepärast ei ole praegu kuigi palju põhjusi optimismiks Süüria kodusõja peatse lõpetamise suhtes, ehkki rahvusvahelisel kogukonnal jääb järjest vähem aega, et ära hoida kogu regiooni destabiliseerumine.