Ahto Lobjakas: Parun Münchhausen ja tema edetabelid

Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et inimarengu aruanne ei näita, et Eestil läheb võrreldes Euroopa kõige jõukamate ja demokraatlikemate riikidega hästi. Inimarengu aruanne pakub teaduslikku tõestust, et Eesti on edukas Ida-Euroopa riik.

On kolme tüüpi valesid: valed, jõhkrad valed ning statistika,» olevat Mark Twaini sõnul öelnud Briti peaminister Benjamin Disraeli 19. sajandil. Eestlane võiks sellesse ritta lisada edetabelid – eriti halvas tujus olles ka sotsioloogilised uuringud. Nagu statistikagi, leiavad uuringud ja edetabelid kahtlase kergusega koha sellel ebatõdede ärklikorrusel, kus eriti poliitikud end väga mugavalt tunnevad. Poliitikud pole seal siiski üksi, oma osa on üha enam ka kontrastseid kujundeid, epigrammilist elegantsi või lihtsalt lühiühendavat lihtsust otsival meedial.

Selle mõttekäigu ajendiks on eile trükivalgust näinud järjekordne Eesti inimarengu aruanne. Eesmärk ei ole heita vähimatki varju väljapaistvale autorite kollektiivile. Vastupidi, ära on tehtud suur, oluline ja huvitav töö. Avalikus käibes aga saavad rangelt ritta aetud faktidest kiiresti vallaslapsed ja teisiti pole läinud ka selle aruandega.

Alljärgneva eesmärk ei ole niivõrd heita valgust aruande manipulatsioonidele (kuigi seegi oleks huvitav), kuivõrd kummutada üks poliitilises diskursuses amokki jooksma läinud müüt. Nimelt, inimarengu aruanne ei näita, et Eestil läheb võrreldes Euroopa kõige jõukamate ja demokraatlikemate riikidega hästi. Mida inimarengu aruanne pakub, on teaduslik tõestus (niipalju kui selline asi ühiskonnateadustes üldse võimalik on), et Eesti on edukas Ida-Euroopa riik. Tema mahajäämus Lääne- ja Põhja-Euroopast on suur ning see pigem kasvab kui kahaneb. Sama on juhtunud teiste Ida-Euroopa liidritega: üha enam on plekke ka Sloveenia ja Tšehhi Vabariigi maniskil.

Kui otsida Eestile võrdluspartnereid väljaspool Ida-Euroopat, siis võiksid nendeks teatud määral olla edukamad Lõuna-Ameerika riigid või Ida-Aasia tiigrid. Eksitavad on võrdlused ELiga, kuna keskpärasest Eestist jääb seal ettepoole kogu «vana» Euroopa. Acquis communautaire üksi ei tee Eestist Lääne-Euroopat.

Alustamiseks ei ole ilmselt kainestavamat kohta kui inimarengu aruande peatükk väärtustest. Ingleharti kuulsal teljestikul ümbritsevad meid ikka Venemaa, Leedu, Bulgaaria ja Valgevene – kõik ilmalikult ratsionaalsed kohad, kus ellujäämishuvi trumpab alati üle eneseväljendusvajaduse. Mida muud ühelt postsovetlikult riigilt oodatagi?

«Protestantlik» Põhjamaade kimp jääb meist kaugele, nagu ka ingliskeelsete rahvaste grupeering. Distants on viimase 20 aastaga pigem suurenenud, arvestades kasvavat tolerantsusdefitsiiti meie pärast 1990. aastat sündinud põlvkonnas ning nende inimeste arvu kahekordistumist, kes ei kirjutaks mingi hinna eest alla poliitilisele protestikirjale. Siin on vastus neile, kes ei saa aru, miks homoabielude keelamise petitsioon sai kaks korda rohkem allkirju kui «Harta 12». Või miks on Eesti kõige sallimatum ühiskond majanduslikult arenenud riikide klubis OECD. Lihtne on elu meil siin Liivimaal.

Edasi, Eestil on loomulikult olemas kõik demokraatia välised tunnused, aga ettevaatlikuks võiks meid teha asjaolu, et «konsolideerunud demokraatiateks» loetakse mõjukates edetabelites ühtmoodi nii Bulgaaria kui Suurbritannia, Rumeenia kui Prantsusmaa.

Sloveenia, meie edetabeli-Nemesis, on Bertelsmanni indeksi parim siirderiik – samas kammitseb teda üha enam korruptsioon, riik on pankroti äärel ning poliitika on tänavatel. «Number kaks» siirderiik ei saa juba loogiliselt olla kuigivõrd parem. Ja ei olegi. Võtame Economist Intelligence Uniti demokraatiaindeksi («kõrge eristusvõimega», nagu osutavad inimarengu aruande autorid). Seal asume maailmas neljandas kümnes, kusjuures viimastel aastatel langeval trajektooril. Kõrvuti Tšiiliga.

Riigivalitsemise kvaliteedilt oleme 14 võrdlusriigi seas viimased koos Taiwani ja Tšehhiga, kaugel maas Šveitsist, Soomest või Taanist. Poliitikaosalus on Eestist kehvem vaid Lõuna-Ameerikas ja Singapuris. Poliitiline kultuur saab hindeks «hea» – kui me ei võrdle end Lääne- või Põhja-Euroopaga. Kodanikuvabadustelt lööme 15 võrreldava riigi seas vaid Lõuna-Koread ja Singapuri.

Inimarengu aruande järgmises, kodanikuühiskonna peatükis läheb meil tunduvalt paremini. Kodanikuühiskonna elujõulisuselt oleme igas lõikes (tegutsemissuutlikkus, majanduslik jõukus, huvide kaitse, õiguskeskkond jne) eespool siirderiikide keskmisest, konkurendiks ainult Poola. Ühiskonna koostoimet ja sidusust mõõtva sotsiaalse kapitali indeksi järgi oleme esirinnas Ida-Euroopas, aga jääme kaugele maha Lääne-Euroopast.

Paremini läheb ajakirjandusvabadusega – jagame USAga 22. kohta maailmas. Aga siin on meil ka efektne illustratsioon edetabelite Achilleuse kannast: nad ei mõõda kunagi elu tema keerulisuses. Asetame Eesti kõrvale USA õigusriigi tugevuse, kohtuvõimu sõltumatuse ja enam kui 200 aasta pikkuse demokraatliku traditsiooni ja pilt muutub. Peabki muutuma, ajalugu maksab ka midagi.

Tajutud korruptsioonilt on Eesti parim Ida-Euroopas – aga see on, nagu öeldud, taju, mitte reaalsuse küsimus. Kuigi ka tajus võis möödunud aastal toimuda muutusi, mis pole tabelitesse veel jõudnud. Igal juhul on valvekoer nimega GRECO teinud viimastel aastatel ettekirjutusi Eesti erakondadele ja riigikogule.

Presidendi kõnes kiita saanud usaldus Eesti institutsioonide vastu ei ole lähemal analüüsil samuti nii ühemõtteline, kui näib.

Lääne-Euroopa kontrollriikides on valitsuse ja parlamendi reiting igal pool kõrgem kui meil, v.a Iirimaal (mõistetavalt). Meilgi on ta madalaimal tasemel viimase 10–12 aasta jooksul. Usaldus poliitiliste erakondade vastu on Soomes, Taanis ja Hollandis kaks korda suurem kui meil. Rahulolult demokraatia toimimisega jääme tuntavalt alla Põhjamaadele, Lääne-Euroopale ja isegi Lätile ja Poolale.

Omaette teema, millel saab vaid lühidalt peatuda, on majandus. Inimarengu aruanne teeb muu hulgas nn puust ja punaseks Krugmani sõnumi: buumiaeg küll parandas elujärge Eestis, aga kriisiaastatel on mahajäämus rikastest riikidest püsinud samana või kasvanud. Siit huvitav järeldus: Eesti on edukas buumi-, aga keskpärane kriisiriik. Soolise palgalõhe kohta, mida on käsitletud tervitatavalt tõsises võtmes, võib lisada, et naistel on meestest kümme aastat rohkem aega olukorda kahetseda.

Üks valdkond, kus Eesti on maailma viie esimese seas, on internet koolides. Aga seegi on kahe teraga mõõk: avatus maailmale teritab kriitilist meelt. Patriarhaal-pastoraalne narratiiv elu headusest Eestis töötab järjest vähem.

Kokkuvõtteks: lohutust leiab mugavusindeksitest. Tõsised indeksid räägivad tõsisemat keelt. Aga viimase instantsi tõena võiks siiski usaldada tervet mõistust. Ükskõik mitmes edetabelis me ei edestaks Saksamaad, Prantsusmaad, Põhjamaid või teisi Lääne-Euroopa riike, oleme me Ida-Euroopa riik.