Henrik Roonemaa: kui arvuti hindab kunsti

Henrik Roonemaa Foto: Erakogu

Kolmapäeva hilisõhtul kuulutasid Google’i juhid San Franciscos 6000 pealtvaataja ja enam kui miljoni Youtube’i-jälgija ees välja uue köitva teenuse. Küllap on paljud meist olnud olukorras, kus näiteks pärast reisi tuleks kõik seal tehtud tuhat fotot läbi vaadata, sorteerida, udused ja korduvad pildid ära kustutada ning kogu sellest valikust heal juhul mõnikümmend alles jätta. Enamikul meist ei ole selleks aega ega viitsimist ja nüüd ongi nii, et Google võtab vabatahtlikult selle tüütu ülesande meie eest enda kanda. Laadi aga oma fotod Google’i serverisse ja arvuti otsustab sinu eest, millised neist fotodest on paremad kui teised.

Seda ei juhtu just eriti tihti, et arvuti pannakse tegema selliseid kvalitatiivseid otsuseid, eriti tavatarbija tasandil. Sama hästi võiks Google’ile ju näidata kõrvuti Malevitši ja Lapini musti ruute ja paluda arvutil hinnata, kumb on suurem kunst. Tundub, et see pole võimalik, sest kust arvuti teab, kumb must ruut on mulle rohkem meele järele või, tagasi tulles alguse juurde, millised mu tuhandest reisipildist minu arvates säilitamist väärivad. Niisiis, juba fakt, et Google üritab panna arvutit aru saama, millised sinu mälestustest on sulle olulisemad, on märkimist väärt.

Veelgi märkimisväärsem on see, kuidas nad seda teevad. Muuhulgas vaatavad nad, mis piltidel toimub. Kas seal on näha mõnd kuulsat objekti või paika? Kas pildil on inimesed? Kas nad naeratavad? Kas need inimesed on sotsiaalvõrgustiku Google+ teada su perekonnaliikmed? Kas pilt on esteetiliselt kena? Jah, tõesti, mitusada inimest on Google’i iseõppivate algoritmide jaoks erinevaid fotosid hinnanud ja seega on arvutid nüüd hakanud aru saama, millised pildid on inimeste arvates ilusad.

Kõik see võib tunduda õõvastav, aga tegelikult kontrollivad säärased algoritmid meie elu juba päris suurel määral. Need juhivad lennukeid, need otsustavad, millist teed pidi me GPSi jälgides sõidame, milliseid raamatuid me Amazonist ostame ja millist muusikat Spotifyst kuulame ning kelle uudiseid meile Facebookis näidatakse. Börsidel toimetavad algoritmid juba ammu märksa suuremas mahus kui inimesed. Inimkond annab vaikselt, aga järjekindlalt otsuste tegemise arvutite kätte, sest see on mugav. Arvutid on kiired, neid ei saa emotsionaalselt mõjutada ega altkäemaksuga meelitada ja kui midagi valesti läheb, võib neid julgelt süüdistada, sest nad ei saa ennast kaitsta. Otsuste tegemine nõuab süvenemist, see omakorda aega, mida meil ju ei ole, sest me peame end kursis hoidma näiteks sellega, kes meie sõpradest on Facebooki uusi pilte lisanud või kes mõne uue toreda kohviku leidnud.

Tolsamal õhtul ütles Google’i juht Larry Page, et reeglid ja regulatsioonid takistavad tihti kasulike muutuste läbiviimist ning et tema arvates võiks maailmas olla mõni selline koht, kus neid muutusi saaks reeglitevabalt katsetada. Arvestades, et kolm neljandikku Eesti riigieelarve kulutustest on niikuinii ette seadustega paika pandud ning et meie ees seisvad suuremad probleemid, nagu rahvastiku vähenemine, tervena elatud napid aastad, sooline palgalõhe ja töötundide liiga madal lisaväärtus, on vägagi hästi numbriliselt väljendatavad, siis ehk võiks Eestist saada esimene riik, kus parlamendi asemel teeb otsuseid algoritm? Olen kindel, et see on piisavalt reeglitevaba mõte, et Larry Page ja kompanii meil mõne sellise välja aitaksid töötada.

Autor on ajakirja Digi peatoimetaja.