Mikk Salu

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Üleeile Eesti Televisiooni «Foorumi» saates ütles professor Anu Toots, et SKT ehk sisemajanduse kogutoodang on tunnistatud üsna ebaõnnestunud mõõdikuks. Taustaks niipalju, et saate teemaks oli Eesti inimarengu aruanne (Toots on üks selle autoreid) ja konkreetsemalt see, kuidas ja milliste näitajate abil Eesti ning teiste maade arengut hinnata. Ega Tootsi väites pole midagi otseselt uut, samalaadset, tihti just inimarengu aruannete kontekstis, on öeldud ikka: sisemajanduse kogutoodang pole oluline, oleme liiga keskendunud majandusele ja inimese ära unustanud, kuni selleni välja, et peaksime SKT asemel üldse leiutama mingi uue indikaatori.

Tegelikult on Tootsi väide pehmelt öeldes problemaatiline ja otsesemalt öeldes lihtsalt vale. SKT on endiselt väga hea ja laialt kasutatud mõõdik maade võrdlemiseks. Mis eriti tähtis, SKT korreleerub väga tugevalt enamiku teiste positiivsete näitajatega. Lisaks paremale haridusele, tervisele ja turvalisusele on rikkamates riikides inimesed ka subjektiivselt õnnelikumad ja rahulolevamad kui vaesemates. Vahel on küll üritatud tõestada, et teatud jõukuse tasemel inimeste õnnelikkus enam ei kasva, tuntuim selline tõestus  tuleb 1970. aastatest Richard Easterlini sulest, aga praeguseks on sellised väited veenvalt ümber lükatud.

Professor Justin Wolfers on viimastes uuringutes peale õnnelik olemise ja ühiskonna jõukuse vahelise seose (Wolfersi väitel on korrelatsioon nii tugev, et neid võib lausa identseks pidada), toonud esile ka terve hulga muid rahulolu komponente. Näiteks kui küsida inimeste käest eri riikides, kas ta eile naeris, kas ta tundis eile valu, kas ta tundis eile depressiooni, kas viimati söödud toit maitses talle, kas ta tundis eile, et teda armastatakse – ka selliste küsimuste vastused on selges korrelatsioonis ühiskonna jõukusega.

Miks siis ikkagi üritatakse SKTd diskrediteerida, vastandada seda n-ö inimesele või lausa kõrvale lükata. Põhjused on loomulikult poliitilised. Asi ei ole ju mingis mõõdikus või indeksis iseeneses, vaid ikkagi poliitikates, mis neile järgnevad.

Kui ütleme, et SKT on tähtis ja tugevas seoses paljude teiste positiivsete näitajatega, siis tuleb teha ka poliitkat, mis aitavad majandust (st SKTd) kasvatada. Kui aga ütleme, et SKT pole tähtis ja on üks ebaõnnestunud näitaja, siis loomulikult ei pea majanduskasvu toetavat poliitikat tähtsustama ja võiksime teha hoopis midagi muud. Just selle ümber käib tegelik võitlus ja just sellepärast üritatakse SKTd tõrjuda.

Praegune teadmine ja praegused andmed kipuvad siiski rääkima SKT kasuks. See on hea, vajalik ning tugevas positiivses seoses teistegi heade näitajatega. Pisendades majanduskasvu tähtsust, võime majanduskasvust küll ilma jääda, aga midagi muud head ka asemele ei saa.