FOTO: Urmas Nemvalts

Töövõimetusreform on vajalik, kuid nõuab inimlikku tähelepanu

Meie ühiskondlikes hoiakutes avaldub aeg-ajalt ikka veel taak ajast, mil puudega inimesed olid invaliidid selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Just selliste hoiakute murdmine, mitte ainult kasu ja efektiivsus (mis on mõistagi tähtis), võiks olla plaanitava töövõimetusreformi laiem strateegiline eesmärk. Majanduslik võit kaasneb niikuinii. Reformi edu võtmeks on läbiviijate empaatiavõime.

Eestis on viimastel aastatel väga kiiresti lisandunud inimesi, kes on tunnistatud osaliselt või täielikult töövõimetuks. Iseäranis kasvatas nende hulka kriisiaeg ning praegu on neid juba ligi 100 000, kellest 63 000 ei tööta. Ilmselt ei ole tööturu näitajaid vaadates põhjust karta, et neid selle kümnendi jooksul samas tempos juurde tuleb. Kuid kindlasti pole ka otstarbekas käed rüpes kõrvalt vaadata, vaid mõelda, kuidas erivajadusega inimesi ikkagi tööturule tuua. Riigi mitmesugune abi (palgatoetus, ettevõtlustoetus, ümberõpe, töökeskkonna ümberkujundamine jne) on igati kohane ja tervitatav.

Kui sel nädalal esitletud inimarengu aruandes räägitakse elukvaliteedist ja sellest, kas inimesed tunnevad ennast õnnelikuna, puudutab see vahetult suhtumist ühiskonna nõrgemasse ossa. Võiksime jõuda selleni, et ettevõtjad, kes leiavad võimalusi ja tahet erivajadustega inimeste palkamiseks, saavutavad seeläbi ka avalikkuse tunnustuse.

Henry Fordi sajanditagune liinitööde klassifikatsioon, mida saab lugeda autotööstuse pioneeri kuulsast raamatust «Minu elu ja töö», on vana ja kuulus näide, kuidas liikumispuudega inimesed või vaegnägijad tehases mitmesugustes ametites rakendust leiavad. Mis siis rääkida nüüdisajast, võimalustest, mida pakuvad arvutid ja internet. (Ja Eesti kuvand on ju nimelt e-riik!)

Üksiknäidetel on üldiste hoiakute kujunemisel oluline roll ja antud juhul tahetakse saavutada olulist nihet mõtteviisis – et inimeses ei nähtaks töövõimetust, vaid töövõimet. Seepärast tuleb reformijail olla hooliv ja tähelepanelik.

Kui viimase kümne aasta sotsiaalvaldkonna suurim reform – aga just nii on seda hinnanud sotsiaalminister Taavi Rõivas – peaks tooma esile lugusid, kus inimene jääb uues olukorras elu või ametnike hammasrataste vahele, võib see iseenesest vajaliku idee untsu ajada. Vastupidi muidugi ka – kui erivajadustega inimesed on leidnud võimetekohase töö ja tänu sellele õnnelikud, aitab see kogu ühiskonnal olla ühtsem ja tugevam.

Loodetakse, et 10–15 protsenti osalise töövõimekaoga töövõimetuspensionäridest võiks jõuda töötukassa toel uuesti tööle. Selge, siht peab olema. Kuid Eesti inimvara on sedavõrd piiratud, et tegelikult on iga paar tublisid töökäsi meil sõna otseses mõttes arvel ning iga väike edulugu suur võit.