FOTO: Urmas Nemvalts

Eile esitletud inimarengu aruanne, mis sel korral võrdles Eestit teiste Euroopa riikidega, jaotab tendentside spektri kaheks. Muust Euroopast paremal kohal oleme me ideeliste väärtuste poolest: meil on suurem meediavabadus, internetivabadus, majandusvabadus. Selles aga, mis puudutab inimese enda igapäevast elu, oleme me pigem Euroopa keskmisest allpool. Meil on nigelam palgatase, eluga rahulolu, sallivus.

Üks võimalus kaht spektripoolt tõlgendada on anda neile üldistav hinnang: me oleme vaesed, aga vabad. Väärtused, mis iseseisvudes riigina seatud sai – vabadus enne rikkust –, on saavutatud ja nüüd tuleb tegeleda inimeste heaolu järeleaitamisega.

Kuid teine võimalus aruandes välja toodut tõlgendada – jättes ideaalid kõrvale ja keskenduses inimese endaga seonduvale – annab Eestist kiivas pildi. Siin hakkavad mängima kolm tegurit: haridus, sissetulekud ja abieluväliselt sündinud laste arv. Sellest, et Eesti naised saavad meestega võrreldes kolmandiku väiksemat palka, on juttu olnud. Euroopas hoiame sellega esikohta. Inimarengu aruanne toob välja ka teise soolise ebavõrdsuse: mitte kusagil Euroopas pole naiste ülekaal kõrgharitute hulgas nii suur kui Eestis. Kolmas näitaja räägib väljaspool abielu sündivate laste protsendist: tervelt 60 last sajast sünnib Eestis ilma seadustatud suhtest tulenevate sotsiaalsete garantiideta.

Selle statistika toel koorub välja veider pilt: Eestis on kõrgelt haritud, kuid vaesed naised ja madala haridusega, kuid suhteliselt jõukad mehed. Isegi kui me ei eelda, et abieluväliselt sündinud lastest kõik kasvaks vaid ühe vanemaga, on ometi laste kasvatamisel naisel ebavõrdselt suur roll.

Riigi intellektuaalne ressurss kaldub aina enam naiste kanda (põhiharidusega riiki ei ehita). Sama käib ka kohustuste kohta, Euroopa kontekstis tavatu palgalõhe kiuste. Samas ei ole naiste esindatus riigikogus, valitsuses või kõrgematel kohtadel erasektoris just märkimisväärne.

Sellel kõigel on mitu võimalikku järeldust. Üks on see, et ehk on ühiskond valmis suuremaks naiste esindatuseks seadusandliku võimu juures. Teine järeldus võiks tugineda sotsioloogile

Pierre Bourdieule, kes leidis, et meeste jõupositsioon tuleb sellest, et naised ise peavad meeste üleolekut enesestmõistetavaks. Kui see enesestmõistetavus väheneks, saaks ehk astuda sammu ka palgalõhe vähendamise suunas, näiteks palkade avalikustamisega.

See aitaks oluliselt kaasa probleemi lahendamisele: kuni üldist statistikat ei asenda iga ettevõtte soolist palgataset kirjeldav, on raske midagi olukorra parandamiseks ette võtta.

Ja kolmas järeldus võiks olla, et kirjeldatus ei ole midagi valesti ja nii asjad peavadki käima.

Erinevate vabaduste poolest oleme me inimarengu aruandes Euroopas esirinnas. Seega peaks meil olema ka kõik vabaduse tingimused, et meie jaoks sobiv järeldus teha.