Kirjanik Kaur Kender jutustab Postimehe arvamusportaalis loo sellest, kuidas õpetada inimesi enda eest seisma.
Kaur Kender: kallaletung vaesele!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olin end kaheks nädalaks sulgenud oma tuppa ja ümbritsenud end raamatutega, mis olid tollal moes (sellest on kuusteist või seitseteist aastat); mõtlen raamatuid, kus on juttu kunstist teha inimesi õnnelikuks, targaks ja rikkaks kahekümne nelja tunni jooksul. Olin neid siis seedinud — neelanud, tahan öelda —, kõiki neid avaliku hea käekäigu pärast muretsejate vaimusünnitisi, kus ühtedes antakse kõigile vaestele nõu hakata orjaks ja teistes sisendatakse neile, et nad olevat kõik troonilt tõugatud kuningad. Ei pea vist imestama, et olin pärast seda vaimuseisundis, mis lähedane pööritusele või nürimeelsusele.
Mulle paistis aga siiski, nagu tunneksin oma intellekti sügavustes ähmaselt idanemas üht ideed, mis oli üle kõigist neist vananaiste targutustest, mille sõnastiku olin äsja läbi võtnud. See oli aga ainult idee ideest, midagi lõpmata ebamäärast.
Ja ma läksin välja suures janus. Sest kirglik halva lektüüri harrastus tekitab proportsionaalse vajaduse värske õhu ja karastavate jookide järele.
Kui olin parajasti kõrtsi astumas, sirutas üks kerjus mulle vastu oma mütsi niisuguse unustamatu pilguga, mis võiks ümber paisata troone, kui vaim suudaks liigutada mateeriat ja kui magnetisööri pilk võiks panna küpsema viinamarju.
Samal ajal kuulsin häält mulle kõrva sosistamas, häält, mida hästi tundsin; see kuulus heale inglile või deemonile, kes mind kõikjal saadab. Kui Sokratesel oli oma hea deemon, miks ei või siis mul olla head inglit ja miks ei võiks mul olla au, nagu Sokratesel, saada hullupabereid, millele on alla kirjutanud õilis Lélut ja kõiketeadja Baillargeri?
Sokratese deemoni ja minu oma vahel on see vahe, et Sokratese oma ilmus vaid selleks, et keelata, hoiatada ja takistada, kuna minu oma arvab heaks nõu anda, sisendada ja veenda. Vaesel Sokratesel oli ainult takistav deemon; minu oma on aga suur jaataja, minu oma on tegutsemise või võitluse deemon.
Jah, tema hääl sosistas mulle järgmist: «Ainult see on teisega võrdne, kes seda tegelikult tõestab, ja ainult see väärib vabadust, kes oskab selle kätte võidelda.»
Jalamaid sööstsin kerjuse kallale. Ainsa rusikahoobiga tabasin tal silma, mis hetkeliselt üles tursus nagu kera. Murdsin endal küüne tal kaht hammast sisse lüües, ja et ma ei tundnud end küllalt tugevana — olles sünnilt habras ja vähe poksi harjutanud —, et seda rauka kähku maha materdada, haarasin tal ühe käega kuuekraest ja teisega kõrist ning hakkasin tugevasti taguma ta pead vastu müüri. Pean tunnistama, et heitsin enne uuriva pilgu ümbrusele ja veendusin, et selles tühjas äärelinnas olin pikemaks ajaks kaitstud kõigi politseiagentide eest.
Paisanud nüüd jalahoobiga selga — küllalt tarmukaga, et murda tal abaluud, — maha selle nõrgestatud rauga, haarasin maas vedeleva jämeda puuoksa ja peksin sellega teda sellise kangekaelse jõuga, millisega kokad taovad pehmeks biifsteeki.
Äkki — oo ime, oo nauding filosoofile, kes tõestab oma teooria üleolekut, — nägin seda vana luukeret ümber pöörduvat, end püsti ajavat tarmuga, millist ma iial poleks eeldanud säärases ainulaadselt rikkis masinas, ja heaendelise vihapilguga sööstis vanadusenõrk tänavaröövel mulle kallale, lõi mu mõlemad silmad siniseks, purustas mul neli hammast ja sellesama oksaga andis mulle tubli keretäie. Oma energilise raviga olin talle niisiis tagasi andnud uhkuse ning elu.
Sellepeale püüdsin talle ägedalt märkide abil mõista anda, et pean vaidluse lõpetatuks, ja Portikuse sofisti rahuldustundega maast tõustes laususin talle: «Mu härra, teie olete minuga võrdne! Suvatsege osutada mulle seda au, et jagate minuga mu kukrut. Ja pidage meeles, kui olete tõeline filantroop, et kõigi teie kaasvendade juures, kui nad teilt almust paluvad, tuleb rakendada sama teooriat, mida mul oli valu katsetada teie turjal.»
Ta vandus mulle, et on aru saanud minu teooriast ja et ta minu nõuandeid kuulda võtab.
---
Kerjusepeksu tagamaad
Lugedes Baudelaire'i proosapoeeme hämmastusin jälle, kui kaasaegselt need kõlavad. Pole me sellest Baudelaire'ist saanud ei üle ega ümber. Ja tekkis mõte: huvitav, kui palju klikke ja kisa saaks allolev lugu, kui see minu nime all avaldada näiteks Postimehe online arvamusplatsil.
See tundus huvitav eksperiment mitmes mõttes. Esiteks see, kui ajakohane, kui teisitimõtlev, kui parempoolne see 150 aastat tagasi Baudelaire'i kirjutatud tekst on - tänapäeval tundub täiesti radikaalsena nõuda inimestelt enda eest seismist.
Teiseks selguks see, kui ohtlik on ikkagi sõna, või kas on. Kas selleks, et teda ohutuks teha, tuleb ta pakendada luulekogusse, eemale, ära unustada. Või toimib ta sama vahedalt ka praegu? 150 aastat tagasi Baudelaire sai ju kohtult ette ja taha. Ja kolmandaks: kui paljud lugejad tunnevad Baudelaire'i ära.
Arutasime asja Postimehega. Ja nii see sündis. Muidugi on autor Charles Baudelaire. Muidugi on see Marie Underi tõlge. Ja muidugi on see hämmastav, et üksikisiku vastutuse rõhutamine on tänase Eesti arvamusruumis pigem ekstremism kui meinstriim. Mõtlemiskoht. Kas pole.