Ott Pärna

FOTO: Erakogu

See, kas riik otsustab vabavoolu asemel ise Eesti majandusarengut suunata või mitte, ei ole niivõrd maailmavaate kui setumaastumise ärahoidmise küsimus, räägib majandusekspert ja ettevõtja, endine Arengufondi juht Ott Pärna usutluses Postimehe arvamusportaalile.

Kuidas hinnata Eesti ühele protsendile kahanenud majanduskasvu? Mida see näitab?

Põhjapanevaid järeldusi selle pealt teha ei saa, kuna mida väikesem ja avatum on riik, seda tõenäolisem on majanduskasvu kvartaalne kõikumine. Samas on paaripügalased kasvuprotsendid iseenesest ohumärgid sellest, et me toimetame puhtalt Euroopa (sh Skandinaavia) kiiluvees ega suuda selle kasvutaset märgatavalt ületada.

Euroopa küll ei kasva (ja seda ilmselt terve järgmise kümnendi, sarnaselt eelmise kümnendi Jaapanile), kuid ta on oma 400 miljoni elanikuga jätkuvalt maailma rikkaim tarbijaturg, kus on alati võimalik oma turuosa suurendada. Juhul muidugi, kui toode/teenus on tasemel ja turutunnetus-müügivõimekus olemas. Meie tegelikud väljakutsed peituvad just neis küsimustes.

Juhul, kui nõustute Maris Lauri diagnoosiga, siis kuidas purustada Eesti majanduskasvule ette tekkinud «klaaslagi»? Mida annab siin ära teha lühikeses plaanis?

Marise klaaslae illustratsioon on asjakohane. Sisuliselt tähendab see seniste kasvuallikate ammendumist ning tulekustutiga ehk lühikeses perspektiivis ei ole siin suurt midagi teha.

Selles teadmises pole ka midagi uut. Samast asjast rääkisid juba Arengufondi ja Urmas Varblase konkurentsivõime raport 2008, samuti Allan Martinsoni ja Linnar Viiki 2010. aasta töö Teadus- ja Arendusnõukogule «Tark, tõhus ja töötav Eesti». Kes meie majanduse olemust iseloomustavaid numbreid vaatavad, mõistavad seda isegi.

Näiteks Soome tööhõivestruktuuri saavutamiseks on meie töötlevas tööstuses ja teenuste sektoris puudu ca 30 000 tehnoloogiliselt keerukat töökohta ja töötegijat, samas kui madaltehnoloogilises tööstuses on «üle» ca 21 500 töökohta ja töötegijat.

Siia lisandub tootlikkuse tõstmise ehk keerukama töö tegemise vajadus, milline erineb meil lihtsamates valdkondades soomlastega võrreldes umbes kaks korda, keerukamates aga enam kui neli korda (nt kõrgtehnoloogiline töötlev tööstus). Selleks, et meie elatustase muutuks põhjanaabritega sarnaseks, peavad need kaks võrrandit lahenema.

Kas Eestis on nähtamatu käe aeg mööda saanud ning riik peaks hakkama majandusse rohkem sekkuma - jagama heldemalt sinna, kust on rohkem lootust võtta?

See, kas eeltoodud võrrandid lahenevad iseenesest või peab nende nimel sihiteadlikku tööd tegema, fookusi seadma, ressursse mobiliseerima, tehnika- ja kõrghariduse sisulist poolt uuendama ning targalt ka immigratsioonipoliitikaga tegelema, ei ole minu meelest niivõrd maailmavaate küsimus.

Kui me ei taha rahulduda Euroopa mõttes «Setumaa» staatusega (mulle Setumaa, muuseas, väga meeldib), kus käiakse vaid toredat kultuuripärandit nautimas ja kuhu «otsebussigi» ei lähe, siis loomulikult peame oma parimad pead kokku panema ja Eesti lahenduskäigud ise välja mõtlema.

Kusjuures see on väljakutse nii Eestile tervikuna kui ka pealinnapiirkonnale – Põhja-Eesti toodab 58 protsenti riigi SKPst ning Tallinn koos Harjumaaga annab 63 protsenti erasektori tööhõivest.

Miks ma nii arvan? Vaadakem näiteks riike, mis olid 1960ndatel keskmise sissetulekuga, siis neist 3/4 on seda jätkuvalt ka 2010. aastal (nt Malaisia, Omaan, Brasiilia, Hiina) või on langenud isegi korrus allapoole (nt Botswana).

Kõrge sissetulekuga riikide sekka on selle aja vältel jõudnud vaid käputäis riike (nt Taiwan, Iisrael, Lõuna-Korea, aga ka Kreeka). Kusjuures, ka sinna kohalejõudmine ei tähenda ju SKP mõttes veel rikkust – Maailmapank seab kõrgema sissetulekuga riikide kategooria alumiseks SKP piiriks $ 12 476 inimese kohta (Maailmapanga 2011. aasta numbrid näitavad SKPd inimese kohta Eestis $ 21 997; Tšehhis $ 26 332; Soomes $ 37 455; Iirimaal $ 40 868; Taanis $ 40 933; Hollandis $ 42 779; USAs $ 48 112; Singapuris ja Norras ca $ 60 000).

Sarnast klaaslae stereotüüpi kasutatakse ka muudel puhkudel. Näiteks viimane New Statesmen (ajakiri Inglismaal) kirjutas sellest, kuidas britid muretsevad oma sotsiaalse klaaslae pärast, mis pigem süveneb kui leeveneb – tuues näitena David Cameroni ja tema Eaton'i Kolledži «kliki» valitsevatel postidel («Cameron's clique and the rebirth of the British ruling class») jne. Ühe lahendusena nähakse riigikoolide (mis on erinevalt erakoolidest tasuta, kuid kust on täna šansid tippu jõuda kordi väiksemad) süsteemi põhjalikku reformi ja nende taseme tõstmist.

Seega, Maris Lauri nimetatud kaaslae terminit kasutataksegi maailmas ennekõike sellistel puhkudel, kus arengul seisavad ees tõkked, mis ise eest ära ei lähe. Seejuures erinevalt klaasist kasvulaele, peab üha enam arenenud riike maailmas arvestama sellega, et nende «põrand» ei pruugi klaasist olla. Maailma kasvukese liigub arenenud riikidest eemale, mistõttu läheb kõigil kitsamaks ja omavaheline konkurents karmistub nii investeeringutele, töökohtadele kui ka talentidele.

Kas Maris Lauri pakutud väärtushüpet oleks võimalik teha Eestis ka vasakpoolsemaks muutumata? Kuidas? ˇ

On ikka võimalik. Täpsemalt kõik need eeltoodud väljakutsed on ennekõike arengu- või struktuuriökonoomika valdkonnast, mis pole parem- ega vasakpoolne.

Mis heaoluriike puudutab, siis nende kõrgaeg jäi 60ndatesse ja 70ndatesse, mis oli kiire majanduskasvu aeg ja kus tööjõu koosseisus domineerisid töötegijad pensionäride üle – tänane seis on vastupidine.

Seega on meie poliitiline paradoks täna selline, kus paremerakonnad peavad lisaks suuremale sisukusele majandusearengu eelduste loomisel, muutuma ka sotsiaalselt oluliselt tundlikumaks. Samas kui vasakerakonnad peavad oma eesmärkide saavutamiseks panema esmalt kokku korraliku majanduspoliitilise kasvuplaani.

Nagu eespool ütlesin, on Eesti arengu- ja konkurentsivõime problemaatika ning uute kasvueelduste loomine sõltumata poliitilistest vaadetest üks ja seesama. Seejuures peame arvestama, et see on vähemalt dekaadi projekt, mis eeldab sisulist ümbermõtlemist ja uute eesmärkide seadmist kümnekonnas valdkonnas (millest võib kunagi lähemalt kirjutada).

Kellel leidub jõudu sellist ettevõtmist eest vedada ja võimekust enda ümber parimad tegijad koondada, on siin võtmeküsimus. Eeltoodu peaks olema keskne aruteluteema järgmise kahe aasta vältel ja sellest võiks sõltuda, kellele annab valija 2015. aasta riigikogu valimistel mandaadi see ülesanne ette võtta.

Postimehe arvamusportaal arutleb analüütik Maris Lauri tähelepanujuhtimisest tõukuvalt küsimuse üle, kas Eesti majanduskasvu pärsib «klaaslagi» ning mida selle murdmiseks ette võtta.