Ilus sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale kolimise plaan on toonud piirkonna mustamise kampaania, kirjutab omavalitsusjuht Veikko Luhalaid.
Veikko Luhalaid: kas Virumaa on üksi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavu juuli keskpaigas täitub täpselt kakskümmend aastat päevadest, mil intrid tegid viimase meeleheitliku pingutuse ning korraldasid Narvas ja Sillamäel autonoomiareferendumi. Võimalus Dnestri-äärse vabariigiga sarnase enklaavi tekkeks Eestimaal oli 1993. aastal täiesti reaalne. Olukord oli piisavalt terav, mida kinnitab Mart Laari toonase valitsuse poolt ametisse nimetatud Ida-Virumaa eriesindaja.
Õnneks läks ajalugu nii, nagu teame ning sovetimeelsed olid oma kandepinna kaotanud. Külma duši saanuna mõistis toonane Eesti riigivõim, et see piirkond vajab teravdatud tähelepanu ja suuremat kohalolekut.
Aastal 2013 vaatame üheskoos peeglisse ning küsime, mida on riik teinud, et keerulise rahvusliku ja majandusliku mustriga Ida-Virumaad tajutakse samaväärselt Hiiumaa, Valgamaa või näiteks Jõgevamaaga. Suuri plaane joonistada ja kohalike ootusi üles kütta on suutnud iga valitsus, käegakatsutavamate tulemusteni on neist jõudnud vähesed.
Üks asi on harjuda riigi tühjade lubadustega, kuid hoopis teine on taluda Ida-Virumaa kui elukeskkonna mustamist kitsa kildkonna huvidest johtuvalt.
Ilmekaimaks näiteks on sisekaitseakadeemia prorektori Ramon Loiki artikkel Postimehes (PM 18.04), kus eeldatavale kolimise otsustamise päevale rihitud artiklis värve säästmata Ida-Virumaad maha tehti. Oleme viimase aasta jälginud akadeemia juhtkonna süsteemset katset säilitada iga hinna eest oma mugavustsoon, tehes seda Ida-Viru porri trampimise arvel.
Kui praeguse valitsuse tegevusprogrammi tekkis akadeemia Ida-Virumaale kolimise plaan, tundsime hinges rahu – sisejulgeoleku asutuses, mida sisekaitseakadeemia kindlasti on, teenivad ohvitserid selle kõige paremas tähenduses. Kui Eesti ohvitserile anda võimalus veel rohkem riiki teenida, teeb ta seda rõõmuga.
Kas me kujutaks ette Eesti ohvitseride koordineeritud meediakampaaniat teemal Helmandis on kuum ja paha, seal me teenida ei taha. Paraku on just see juhtunud meie sisekaitseakadeemiat juhtivate ohvitseridega. Selmet tänada võimaluse eest panustada Eesti arengusse, oleme tunnistajaks avalikule kampaaniale pealkirjaga «Tallinnas on soe ja hea, Ida-Virusse te meid ei vea».
Selle vankri ette on rakendatud ka erinevad uuringud, mille tulemusi esitletakse avalikkusele hästisõnastatud ning emotsionaalsete pooltõdedena. Tasakaalu huvides toon mõned faktid siseministeeriumi tellitud ning OÜ Cumulus ja Tallinna Ülikooli tuleviku-uuringute instituudi koostatud analüüsist: kooli Ida-Virumaale viimisel lisandub realistliku prognoosi kohaselt 140 uut töökohta, mis koos kohapeal tarbitavate kaupade ja teenustega tähendab rahas mõõdetult iga-aastast tulu piirkonnale ligi kaks miljonit eurot.
Kolmandik õppejõududest on juba praegu valmis Ida-Virumaale kolima ning ametikorter ja suurem teenistus on tõsiseltvõetavad motiveerivad argumendid. Kolmandiku võrra suurem palk ja täiendavad soodustused läheks uuringu kohaselt riigile maksma 0,9 miljonit eurot aastas. Akadeemia tudengitest vastas uuringuküsimustele vaid iga neljas. See näitab, et kooli asukohaga seonduv ei ole neile primaarne ning tulevikuvalikud tehakse lähtuvalt sisemisest kutsumusest, mitte kooli paiknemisest.
Mainitud analüüs ütleb must valgel järgmist: «Ida-Virumaa alternatiivi realiseerimisel tekiks kokkuvõttes kohalikku keskkonda juurde spetsiifiliste suunitluste ja vajadustega kompleks, mis ühest küljest pakuks töökohti, esitaks väljakutseid kohalikule teenindussektorile ja elavdaks piirkonda, teisest küljest aga oleks olulise regionaalpoliitilise mõjuga.»
Oleme Narva kandis aastaid töötanud selle nimel, et muuta nõukogude ajast edasikandunud realiteeti. Näeme selgelt, kuidas nüüdisaegne ettevõtlus- ja elukeskkond üheskoos riigiasutuste itta toomisega on toimiv retsept Ida-Virumaa jaoks.
Nii nagu iga protsess nõuab õnnestumiseks kriitilist massi, mõjub riigiasutuste kohalolek vaid suurelt mõeldes. Tartu Ülikooli Narva kolledž on oma värskuse ja ideedega siin kui sõõm puhast õhku, millega mujal Eestimaal ollakse igapäevaselt harjutud ning mille väärtust ei osata enam õieti hinnatagi.
Usun, et kõik Ida-Virumaalt laekunud asukohapakkumised sisekaitseakadeemia siia toomiseks on tehtud parimas usus, et sel korral meiega poliitmänge ei mängita ning riigi lubadustel on kaalu. Nii oleme näiteks Vaivara vallas kogukonnana ühiselt palju pingutanud, et valitsus saaks selle otsuse võimalikult kerge südamega teha.
Pakume akadeemiale sobiva detailplaneeringuga tasuta maad, samuti suures osas valmisehitatud teid ja kommunikatsioone. Küünikutele olgu otsesõnu välja öeldud, et meie inimesed ei soovi selle projekti pealt teenida, kogukond on valmis hoopis peale maksma.
Mullu Faktum & Ariko läbiviidud avaliku arvamuse küsitluse järgi toetab kaks kolmandikku ehk 67 protsenti Eesti elanikest riigiasutuste senisest suuremat kohalolekut Ida-Virumaal. Kõigist Eestimaa elanikest pooldavad sisekaitseakadeemia kolimist Ida-Virumaale enim just kohaliku piirkonna ehk Narva ja Kohtla-Järve elanikud. Sõnum on ühene: olete teretulnud! Veerand sajandit tagasi laulsime üheskoos Virumaa toetuseks: «Ei ole üksi ükski maa, ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!» Olime valmis tegema kõik, et hoida Eestimaad ühtsena.
25 aastat on terve inimpõlv. Euroopa Liidu viimase sillapeana Venemaa suunal areneb elu Ida-Virumaal pikemas perspektiivis sõltumata sellest, kas keskvõim otsustab käituda oma sõnade järgi või mitte. Vahe on vaid selles, kumma kultuuriruumi mõju lõpuks peale jääb.
Autor on Vaivara vallavolikogu esimees ja Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees.