Per Nyholm

FOTO: Erakogu

Kahtlemata peab Euroopa tegema korda oma poliitika ja majanduse. Aga seda saab teha ainult siis, kui me mõistame, et Euroopa tähendab kultuuri, kirjutab taani ajakirjanik Per Nyholm.

Minu seisukohad lähtuvad Euroopast. Aga enam Euroopast kui kultuuri ja kultuuride kontinendist, tsivilisatsiooni, lugude ja seikluste kontinendist, ja mitte niipalju murdunud pankade ja murtud lubaduste kontinendist. Neis probleemides on raske süüdistada Europet, imekaunist printsessi, kelle Zeus valge sõnnina üle Vahemere Kreetale viis ja kellest hiljem arenes välja poliitiline ja intellektuaalne idee nimega Euroopa.

Mõtlesin korraks, et peaksin kirjutama Euroopa Liidu demokratiseerimise vajadusest, aga loobusin sellest kiiresti. Seda vajadust pole või õigemini see on alati olemas, aga see pole nii pakiline. EL on demokraatlik: täitevvõimu kehastab Brüsseli komisjon, mida kontrollivad ministrite nõukogu ja parlament, mõlemad üdini demokraatlikud institutsioonid.

Või peaks kirjutama ELile inimlikuma näo andmisest? Kindlasti. Kuid Euroopa on juba praegu kõigist kontinentidest kõige inimnäolisem: siin kehtivad õigusriik, üksikisikute õigused, terve kontinent on turvaline ja võrdlemisi jõukas. Ent me peame tooma liidu masinavärgi inimestele lähemale, süvendama juba olemasolevat arusaamist, et ELi abil suudame üheskoos edasi liikuda.

Ilma ELita – see tähendab ilma Euroopata, mis tõepoolest toimib – ootab meid vähemalt praegustes oludes kindlalt ees naasmine maailma, mis viimasel sajandil tõi kaasa kaks maailmasõda. Liigagi kaua on Euroopa sõbrad, võib-olla ärahirmutatuna meie majanduse käekäigust, võib-olla aga omaenda tulevikunägemustest, lubanud ELi debatil areneda selle vastaste, antieurooplaste seatud tingimustel, kes õilmitsevad kinnituse peal, et liit tervikuna ja eriti euro on kohe-kohe läbi kukkumas ja otsa saamas.

See viimane on loomulikult jultunud demagoogia, puhas pettus, mis ongi mõeldud avalikkuse ärritamiseks. Ma ei tea ühtegi Euroopa rahvast ega riiki, kes sooviks olla väljaspool ELi, väljaspool selle kõiki vabadusi, sealhulgas takistamata ligipääsu 500 miljoni tarbijaga stabiilsele ja jõukale turule. Uskuge mind, isegi inglased tahavad jääda, kui neile jõuavad kohale võimaliku lahkumisega seotud tõsiasjad.

Šotlased ja iirlased jäävad kindlasti Euroopasse ja meie ülesanne peaks olema teha neile see võimalikult hõlpsaks isegi juhul, kui inglased peaksid siiski otsustama minna seda teed, mille manas nende ette mitte kõige arukamal moel nende peaminister.

Niisiis olen ma selles osas tavapäraselt enesekindel. Euro on jäänud üllatavalt tugevaks, andes meile teada, et turg on märksa targem kui ELi kriitikud ning ikka ja jälle liigselt häirekella lööv ajakirjandus. ELi liikmesriikide majandus on üldiselt paranemisjärgus, kuigi paranemine kulgeb aeglaselt.

Meie probleemid, nii palju kui neid ka poleks ja nii rasked kui need ka poleks, ei anna ühtekokku välja kriisi mõõtu ning nii või teisiti pole need niivõrd ELi, kuivõrd spekulantide, piiratud mõistusega poliitikute ja tublil määral avalikkuse naiivsuse süü (mõelgem eriti Küprosele, Kreekale ja Hispaaniale).

Eelarvedistsipliin, mida surub läbi EL – jah, ka nii väike riik nagu Eesti –, on viimas meid taas õigele teele. Mul on tunne, et antieurooplasi ootab järgmisel aastal, mil toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, ees õige raske aeg.

Samal ajal peavad ELi aktivistid pöörduma tagasi Euroopa kui idee ja ideaali juurde, mõtleva ja töötava Euroopa, taidurliku Euroopa, katedraalide ja tagasihoidlike külakirikute Euroopa, koolide ja ülikoolide Euroopa, selle Euroopa juurde, mis 1500 aasta eest tärkas Kreeka ja Rooma varemeilt ning jõudis 10. sajandiks Läänemere kallastele. Selles Euroopas võime meie, põhjamaalased, etendada kaugelt suuremat osa, kui me seda praegu teeme – ja me peaksimegi seda tegema.

Mitteametlik, aga sellegipoolest tõhus Põhjala-Balti blokk, millesse võivad kuuluda ka Island ja ehk isegi Šotimaa, võib Brüsseli kolmekümnest volinikukohast enda valdusse saada kaheksa. Ma ei arva, et see blokk peaks üritama ELi monopoliseerida, kaugel sellest. Kuid ma tahan rõhutada, et meil on teistele pakkuda palju demokraatliku ülalpidamise, avatuse ja inimsuhete osas.

Põhjala ja Balti liikmesriigid suhtuvad ELi suurel määral utilitaarselt: mida me sellest saame? Olgu pealegi, me saame materiaalses mõttes päris palju, aga kas ei peaks me ise lisama sellele veidigi idealismi? Kas me ei peaks avalikult teatama, et soovime propageerida oma väärtusi, millest teised kõnelevad sageli väga lugupidavalt, ning saavutada nende tunnustamise kogu ühinenud – föderatiivses (või konföderatiivses?) – Euroopas.

Ja ühinenud Euroopat me soovime. Meil on kõrini neist poliitikutest, kes ikka ja jälle sõidavad Euroopa tippkohtumistele kuulutuste saatel, et nad kavatsevad võidelda oma rahvuslike ja mõnikord ka isiklike huvide eest teiste eurooplaste arvel. Meil on kõrini isekatest Euroopa juhtidest, kes kannavad Euroopa edu oma riigi või iseenda arvele ning omaenda vead ja eksimused Euroopa arvele.

Me soovime Euroopa juhte, kes on eurooplased, tunnevad end eurooplastena, käituvad eurooplastena. Me soovime Euroopa poliitikat, mitte võimumänge. Õigupoolest peaksime tõsiselt küsimuse alla seadma tolle vanamoelise mudeli, mida nimetatakse rahvusriigiks ja mis suutis möödunud sajandil kahel korral Euroopa peaaegu maamunalt pühkida.

Kord kuulsin Brüsselis üht kena ütelust. Euroopa on, sõnas üks väga intelligentne ja isikupärase mõtlemisega itaallane, Gesamtkunstwerk: kultuur, ajalugu, mälestused, hääled, mis kõik tuleb ühte siduda. Meie käsutuses peavad olema kõik pillid jämedaimast pasunast peenima tšelloni, sest muidu ei tule muusika välja.

ELi president Manuel Barroso teab seda, mistõttu asutas hiljaaegu kultuurikomitee, mille liikmed näevad nüüd vaeva Brüsseli lohmaka ja kõrgi masinavärgi ning eurooplaste lähendamisega, võib julgelt öelda, et ELile inimlikuma näo andmisega. Taanlasena, ehkki vabatahtliku pagulasena, on mulle meeltmööda, et see mõte tuli Taani liberaalselt Euroopa Parlamendi liikmelt Morten Løkkegaardilt.

Kahtlemata peab Euroopa tegema korda oma poliitika ja majanduse. Aga seda saab teha ainult siis, kui me mõistame, et Euroopa tähendab kultuuri. Sellest tuleb rohkem juttu suurel kohtumisel, mis on kavandatud selle aasta juuli keskpaiku Varssavisse.

Ma olen töötanud ajakirjanikuna 1960. aastast ja kajastanud peaaegu kogu maailma tegemisi. Minu põhihuvi on alati olnud Euroopa ja 1980. aastast olengi keskendunud just Euroopale. Ma olen kohtunud paljude suurmeestega, näiteks poolakad Lech Wałęsa ja Leszek Kołakowski, tšehh Václav Havel, prantslane Jacques Le Goff ja britt Timothy Garton Ash. Väiksema tähtsusega nimede galeriisse võin lisada nüüdseks lahkunud Erich Honeckeri (tunnine intervjuu), Rumeenia diktaatori Nicolae Ceaușescu (väikesed, eriti hea maniküüriga käed) ning Balkani sõjakurjategijad Arkani (terav kui žilett) ja Radovan Karadžići (tundeline talupoeg, kellest sai psühhiaater).

Üks värvikamaid oli Boliivia siseminister, kes tegi järgmise ettepaneku: mina varustan teda Taani pornoga, tema aga eraldab mulle lennuki Amazonase džungli kohal lendamiseks.

Enamik neist ja teistest on praeguseks surnud. Suurem osa suri sõdades, peamiselt Balkanil, aga ka Kesk-Ameerikas ja Lähis-Idas. Kaheksakümnendate algul Londonis elades ma isegi kaldusin uskuma, et kommunism võib tasapisi maheneda.

See oli fantaasia, mille Kołakowski otsekohe põrmustas: «Liberaalne kommunism on sama ebatõenäoline nagu lumepall põrgus.» 1989. aasta tõi kaasa ime. Berliini müüri ja Nõukogude Liidu varisemine, kommunismi kadu, Euroopa ühendamine. Nüüd juba seitsmekümne ligi, küsin enda käest: kas ka mina suren? Jah, eks kunagi ikka, aga palun, Jumal, palun mitte praegu. Praegu on liiga huvitav aeg. Lubatagu mul osundada Kierkegaardi: elu tuleb elada edasi, aga mõelda tagasi.

Scribere necesse est. Euroopa on selleks suurepärane paik.