/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2013/05/14/1753694t1h61e5.jpg)
Juhtkiri: kogumispensioni ebavõrdsed pooled
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sissemaksete peatamine kaheks aastaks teise pensionisambasse on äärmuslikult negatiivse mõjuga Eesti rahvale ja majanduspoliitikale. Sisuliselt on käik võrreldav Eesti rahva eksistentsiaalsete garantiide ja tulevikukindluse kallale minekuga,» kirjutas Keskerakonna juht ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar Postimehes viis aastat tagasi. Õnneks ei kujunenud sündmused nii dramaatiliseks. Tagantjärele targana võib isegi öelda, et halvimad stsenaariumid ei rakendunud.
Sissemaksete peatamine kogumispensioni teise sambasse oli kärpeotsustest ilmselt üks valusamaid. Üldiselt oli Eesti avalik arvamus kärbete osas üsna leplik. Osalt seetõttu, et olukorra tõsidust mõisteti, osalt, et õhuke riik ei lasegi kodanikel endalt kuigi palju abi loota, ent osalt ka seetõttu, et riigipoolsed kärped inimest ennast tihti kõige otsesemalt ei puudutanud või kui, siis määral, millest näiteks töö kaotanul enam olulist abi nagunii polnuks.
Ent kogumispensioniga oli hoopis teine lugu. Esiteks tundsid inimesed sissemaksete peatamist kohe omal nahal. Teiseks kõigutas kogumispensioni kui tulevikku suunatud projekti kallale minek tugevalt inimeste niigi viledat turvatunnet. Kolmandaks pani see küsima, et kui valitsus teist sammast majanduse varuventiilina kohtleb, kas see siis sellisel kujul üldse enamat väärt on. Fondihaldurite majandustulemuste ja pensionifondide tootluse pöördvõrdelisus suurendasid seda tunnet veelgi.
Ebarealistlike ootuste üles kütmise pärast on kogumispensionide kampaaniaid õigustatult kritiseeritud. Erandiks pole ka täna algav pensionikampaania. Inimesed on jäänud pankade meelevalda, kuid viimased on huvitatud eelkõige sellest, et avaldusi sissemaksete suurendamiseks tuleks võimalikult palju – iga euro tähendab pankadele teenustasutulu. Selle surve all pole pensionimaksete tegijatel eriti kusagilt abi ega nõu saada, sest omakasupüüdmatut ja asjatundlikku finantsnõu lihtsalt ei jagata.
Postimees osutas juba oma 2009. aasta oktoobrikuises juhtkirjas, et kogumispension vajab remonti. See on endiselt päevakorras. Probleem on madalas tootluses, pooltes pensionifondides jäi see alla isegi inflatsioonile. Fondidel pole kohustust tootlust garanteerida ning osapooled – finantsspetsialist ja palgapäevast palgapäevani elav inimene – on oma teadmiste poolest täiesti ebavõrdsed. Seetõttu peaks iga pensionimaksja kõigepealt eneselt küsima, et kellele veelgi suurem panus kulukasse süsteemi parema pensionipõlve annab ning selle järgi otsustama.
Lisaks tähendab suurem panus kogumispensionisse ka suuremat koormust riigieelarvele, sest kui pensionimaksed teise samba fondi kasvavad, siis väheneb raha praeguses pensionikassas praeguste pensionide maksmiseks. Need puuduvad sajad miljonid eurod tuleb leida muude tulude arvelt.