/nginx/o/2013/05/02/1726376t1hd260.jpg)
Eesti majandus ei vaja nn aiaaugu ja kommunismi sündroomist tõukuvat kursimuutust, sest see võib seada löögi alla meie tugevused: protestantliku töökultuuri, üldise majanduskeskkonna, stabiilse maksusüsteemi ja korruptsioonivaba valitsuse, kirjutab majandusminister Juhan Parts (IRL) Postimehe arvamusportaalis.
Ühe kvartali näitajate puhul tuleb arvestada, et lühiajalist statistikat mõjutavad ühekordsed tegurid, seekord näiteks aktsiiside laekumise nihkumine, ELi rahad ehituses. Positiivselt on panustanud info- ja side sektor (üks kõrgema lisandväärtusloomega harusid) ning töötlev tööstus, mis on peamiselt ekspordile suunatud ja n-ö välisraha sissetooja.
Täpsemalt saab esimese kvartali majanduskasvu «heaks» või «halvaks» hinnata pärast statistikaameti detailsema info avaldamist. Loomulikult loodaks, et majandus ja elanike heaolu kasvaks kiiremini, kuid arvestades põhiturgude suhteliselt tagasihoidlikku olukorda ei ole päris ootamatu, et mingil määral mõjutab see ka Eestit.
«1 protsendi uudis» suunab avalikkust rohkem arutlema majanduse käekäigu üle. Mina hoiduksin seda dramatiseerimast, väites, et «üks epohh on läbi», «vaja on riigi suuremat sekkumist», «tuleb teha väärtushüpe», «päästavad sotsiaalsed investeeringud» jne.
Kaine hinnang olukorrale oleks ehk suisa vastupidine. Võtame või riigi panustamise. On ju olnud pidevat kriitikat, et riigi ettevõtlusprogrammid pole hästi sihitud, et haridussüsteemi «toodang» ei vasta majanduse tuleviku nõudmistele, teadus ja ettevõtlus sõidavad paralleelrööbastel eriti vastastikku kokku puutumata, sotsiaalkulud kasvavad avalikes eelarvetes proportsionaalselt kõige enam.
Mida siis teha, et majandus kasvaks? Eelkõige tuleb teha tööd ja mitte unistada mingi suure ja unikaalse kärbsepiitsa leiutamisest, millega kõik probleemid korraga maha lüüa. Näiteks:
1. Suuremas pildis ja kaugemat horisonti silmas pidades tuleb meeles pidada, et majandus on rahva looming, mitte kuskilt ettekirjutatud «rutiinne jõukuse tõstmise lahenduskäik». Sellest tuleneb esimene imperatiiv: inimeste ettevõtlusvaim on tegelikult peamine Eesti arengut tagav ressurss. Mets ja põlevkivi on piiratud.
2. Uute eeliste otsingutel on oht hästi toimivad asjad ära rikkuda: protestantlik töökultuur, üldine majanduskeskkond, stabiilne maksusüsteem, korruptsioonivaba valitsus jne. Seega teine imperatiiv oleks, et tuleb hoida ja väetada töötavaid asju.
3. On inimlik, et lööb välja nn aiaaugu ja kommunismi sündroom, mis väljendub selles, et aiaauku pole justkui mõtet parandada, naelad ka otsas, ehitaks parem kommunismi. Me oleme selle tee vastu tahtmist läbi käinud ja ehk on seetõttu lihtsam kokku leppida selles, et Eesti jaoks on jõukuseredelil edasi liikumiseks parem mõte sadade väikeste asjade ära tegemine kui ühe suure kallal lokku löömine.
Väikestel asjadel on erinev taustsüsteem – väikesed asjad riigis, maakonnas, ettevõttes, perekonnas ja lõpuks väikesed asjad igal inimesel. Valik «tähtsaid väikseid» asju riigis: rohkem insenere, rohkem oskustega kutsehariduse tasemel spetsialiste, rohkem praktikat ettevõtetes, rahastada peamiselt vaid turuperspektiiviga innovatsiooni- ja teadusprogramme, arendada kapitaliturgu, et ettevõtetel oleks ligipääs laienemiseks ja kasvamiseks vajalikule kapitalile, meelitada juurde üle 2000 euroseid töökohti.
Postimehe arvamusportaal arutleb sel nädalal küsimuse üle, kas Eesti majanduskasvu pärsib «klaaslagi» ning mida selle murdmiseks ette võtta.
Nimelt jäi Eesti selle aasta esimese kvartali majanduskasv oodatust kesisemaks ning selgub, et euroala majanduslangus jõudis siiski ka Eestisse. Analüütik Maris Lauri pakkus sellele selgituse - meie kasvule on «klaaslagi» ette tulnud: vana, odavamale tööjõule ja energiale tuginenud mudel enam ei tööta ning avatud ärikeskkond meie eelisena on kahanemas, kuid vajalikuks väärtushüppeks napib kalleid seadmeid, eneseusku ja oskust müüa.
Lauri sõnum haakub ka värske Eesti Inimarengu Aruande omaga, mis ütleb, et viimastel kümnenditel edukalt arenenud riigid on loobunud nähtamatust käest – on aktiivselt sekkunud ja arengut eest vedanud – ning soovitab Eestil oma eduloo jätkamiseks sama teha.