/nginx/o/2013/05/14/1753404t1h2063.jpg)
Üheksa aastat Riias elanud Tiina (36) kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et teda pole võõrsil oodanud ees paremad tingimused, küll aga isiklik õnn, ning naasta ta ei kavatse.
Lahkuja: võib-olla naaseb Eestisse hoopis mu laps?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen elanud Riias 2004. aastast alates. Riiga sattusin armastuse tõttu - mu mees on lätlane. Omal ajal sai otsustatud Riia kasuks, sest mina õppisin veel ülikoolis magistrantuuris, samas kui mehel oli juba kindel elu- ja töökoht. Riias on tulnud mul endal leida töö, õppida selgeks keel ning sulanduda siinsesse ühiskonda.
Läti riigi sotsiaal- ja tervishoiusüsteem on Eestist oluliselt halvem. Kogu riigi ulatuses (piirdumata vaid Riiaga) on ka heaolu tase mõnevõrra kehvem. Seega ei ole mind siin ees oodanud Eestiga võrreldes paremad tingimused, küll aga isiklik õnn.
Mulle meeldib Riias elada ja Riia on minu kodu. Samas on mulle oluline säilitada tihe side Eestiga ning hoida seda sidet ka meie lapsel.
Läti ja Eesti läheduse tõttu ei ole välistatud, et laps võib täiskasvanuks saades otsustada hoopis Eestisse õppima, elama, töötama minna.