Philip Roth: ainult tüdrukute pärast

Philip Roth Foto: Erakogu

Ameerika kirjanik Philip Roth meenutab külaskäike Nõukogude võimu all elanud Ida-Euroopasse ja leiab, et totalitarismi halastamatul traumade tekitamise masinal oli võime tuua esile halvim, mis inimeses on. Sellele vastu seista jõuavad vaid vähesed.

Aastatel 1972–1977 sõitsin igal kevadel nädalaks kuni kümneks päevaks Prahasse, et kohtuda sealsete kirjanike, ajakirjanike, ajaloolaste ja professoritega, keda kiusas taga Nõukogude Liidu toetusel tegutsev Tšehhoslovakkia totalitaarne režiim.

Enamiku ajast käisid mul varjuna kannul erariides mehed ning nii hotellituba kui ka telefoni kuulati pealt. Ent alles 1977. aastal pidas politsei mind lõpuks kinni. Väljusin just kunstimuuseumist, nõukogude sotsialistliku realismi näituselt, kus olin end lõbustamas käinud. Politsei soovitusel lahkusin järgmisel päeval riigist.

Järgmiseks kaheteistkümneks aastaks jäi Tšehhoslovakkia minu jaoks suletuks, viisat mulle enam ei antud. Kuid ma jäin kirjade, vahel ka kodeeritud kirjade vahendusel suhtlema dissidendist kirjanikega, kellega olin Prahas sõbrunenud. Alles 1989. aastal avanes võimalus taas seda maad külastada. Tol aastal tõrjuti pukist kommunistid ja võimule tuli Václav Haveli demokraatlik valitsus, sealjuures täiesti seaduslikult, umbes nagu kindral Washington 1788. aastal, föderaalkogu üksmeelsel otsusel ja rahva ülekaalukal toetusel.

Toona, seitsmekümnendatel, veetsin Prahas palju tunde koos romaanikirjanik Ivan Klíma ja tema psühhoterapeudist abikaasa Helenaga. Ivan ja Helena kõnelesid inglise keelt ja harisid mind põhjalikult selles osas, millised nägid välja Tšehhoslovakkia võimude takistamatud repressioonid. Ivan ja Helena ei olnud ainsad – samasse ringi kuulusid ka prosaistid Ludvík Vaculík ja Milan Kundera, luuletaja Miroslav Holub, kirjandusprofessor Zdeněk Stříbrný, tõlkija Rita Budínová-Mlynářová, kelle Havel nimetas hiljem oma esimeseks suursaadikuks USAs, ja kirjanik Karol Sidon, kellest pärast sametrevolutsiooni sai Praha ja lõpuks Tšehhi pearabi.

Minu harimine tähendas muu hulgas ka koos Ivaniga ette võetud sõite külastamaks tema kolleege, kes jäeti ilma õigustest, keda sunniti tegema alandavaid töid, mida kõikvõimas režiim kuritahtlikult neile peale sundis. Kui nad juba kirjanike liidust välja heidetud olid, oli neil ühtlasi ka keelatud teoseid avaldada, õpetada, reisida, autoga sõita, teenida oma kutsetööga väärikat tasu. Et kõik oleks ikka täiuslik, oli isegi nende lastel, niisiis elanikkonna mõtleva osa lastel, keelatud astuda kõrgematesse koolidesse.

Mõned inimesed, kellega ma kohtusin ja vestlesin, müüsid tänavakioskis sigarette, mõned olid ametis torude parandamisega, mõned väntasid päev läbi jalgratta seljas, vedades laiali pagaritöökodade saiakesi, mõned pesid aknaid või andsid mõnes Praha kõrvalises muuseumis koristajana valu põrandalapile. Nagu öeldud, oli tegu intelligentsi koorekihiga.

Nii oli ja nii on totalitaarse süsteemi tingimustes. Iga päev toob aina uue südamevalu, uue hingevapustuse, veel suurema abitustunde ning veel põhjalikuma vabaduse ja vaba mõtte kao niigi tsensuuriga aheldatud ja lämmatatud ühiskonnas.

Tavalised alandamisrituaalid olid inimese identiteedi järjekindel õõnestamine, tema vaba voli piiramine, turvatunde kaotamine, enesekindluse ja meelerahu röövimine, kõikjal ümbritseva ebakindluse süstimine. Võimetus midagi ette näha, midagi ja millelegi loota oli uus norm, lakkamatu äng ülekohtune tagajärg.

Ja viha. Aheldatud olevuse maniakaalne viha. Tulutud raevuhood, mis saidki olla suunatud ainult iseenda vastu. Aga ka abikaasa ja laste vastu – türannia imbus sisse hommikukohviga. See oli viha lõiv.

Totalitarismi halastamatu traumade tekitamise masin tõi kõiges ja kõigis esile halvima ning ajapikku sai seda enam, kui keegi suutis välja kannatada.

Aga tollest süngest ja lõbuvaesest ajast on meeles ka üks lõbusamat laadi lugu.

Selle päeva õhtul, kui politsei oli mind kinni pidanud ja ma targu tulistvalu Prahast kodu poole teele asusin, võttis politsei kinni ka Ivani ja küsitles teda – sugugi mitte esimest korda – tundide kaupa. Ainult et seekord ei painanud nad teda öö läbi küsimustega Helena, tema enda ja nende mõttekaaslastest dissidentide ja totalitaarse rahu rikkujate põrandaaluse kahtlase tegevuse üksikasjadest. Selle asemel – ja Ivanile kenaks vahelduseks – tundsid nad huvi minu iga-aastaste Praha-sõitude vastu.

Ivan kirjutas mulle hiljem, et ta oli kogu väsitava, öö läbi kestnud ülekuulamise ajal andnud ainult ühe vastuse selle kohta, miks ma igal kevadel linna ilmun.

«Kas te pole siis tema raamatuid lugenud?» küsis ta politseinikelt.

Oodatult lõi see küsimus nad rivist välja, kuid Ivanil oli kohe pakkuda ka täpsem selgitus.

«Eks ta tuleb siia ikka tüdrukute pärast,» teatas ta neile.

Philip Roth sai 30. aprillil PEN-klubi elutöö auhinna. Lugu põhineb kirjandusgalal peetud sõnavõtul.