/nginx/o/2012/12/06/1472982t1h6200.jpg)
See, kuidas Eesti on Omari solgutanud, vastab oluliselt rohkematele küsimustele kui võimu suhtumine ühe (kasutades Hannes Hanso metafoori) suurte hammasrataste vahele jäänud mutrikese saatusesse. Saame piiluda justkui ennast ilusaks, edukaks ja sallivaks pidava maski taha, kus naeratab vastu ülbe, hoolimatu ja omakasupüüdlik nägu.
Riigikogu infotunnis Sven Mikseri küsimusele vastates ütles kaitseminister Urmas Reinsalu: „Praegu oli tegemist nii-öelda vormilises mõttes sellega, et inimene taotles viisat, selleks et ta saaks Eesti pinnal pagulastaotluse esitada.“ See kinnitab erinevatest infokildudest jäänud muljet, et «sissetungijat» mõnitati juriidiliste nüanssidega ning kuigi valitsuse liikmed väidavad, et tegemist ei olnud poliitilise otsusega, siis arutati Omari saatust ning lepiti kokku retoorika just valitsuse tasandil.
Juriidiliselt on kõik korrektne. Omarile öeldi, et asüülitaotluse esitamiseks peab ta olema Eesti territooriumil ning soovitati taotleda viisat. Seda aga ei antud. Miks? Sest üheks tavaliseks põhjuseks viisa mitteandmiseks on, et riigi arvates võib taotluse esitanud isikul olla soov osta vaid ühe otsa pilet. Omari puhul polnud selles ju kahtlust.
Korrektne vastus küsimusele, miks Omar varjupaika ei saanud, on seega lakooniline : «Ta pole nõuetekohast avaldust esitanud, sest seda saab teha vaid Eestis». Miks talle siis selleks viisat ei antud: «Riigil oli infot, et see isik võib Eestisse tulla sihiga siia jääda». Segaseks jääb vaid, miks valitsuse liikmed viivad antud kaasusest rääkides jutu sellele, kui tore ja turvaline on «vabastatud» Afganistanis elada ning kui suure panuse selleks Eesti andnud on.
Ma ei tea, kui suured olid Omari teened Eesti sõjaväelaste ees ning kas tänu tema tegevusele õnnestus säästa näiteks mõne meie sõduri elu. Sellele küsimusele peavad andma vastuse need, kes temaga on otseselt koostööd teinud ning selle info põhjal peaks asi jõudma kaitseministrini. Kui teened on suured, siis selle asemel, et inimest solgutada, juriidilisi nippe kasutada ning avalikkusele hämada, peab asja arutama just poliitiliselt - kaitseministri ettepanekuga anda isikule eriteenete eest Eesti kodakondsus.
Kodakondsuse seaduse § 10 sätestab, et eriteeneteks loetakse saavutusi teaduse, kultuuri, spordi või muul alal. Senist praktikat vaadates tundub kõige olulisem alus olevat just see «muu», sest kuhu mujale liigitada just sellisel viisil kodakondsuse saanud Yana Toom ja Vene ärimehed. Kas ei peaks ka nende «muude» hulka arvama sellised isikud, kes on aidanud meil võidelda Afganistanis? Miks peetakse nende teeneid väiksemaks kui ärimeeste investeeringud ja poliitikute tegevust?
Kehtiva seaduse järgi võib sellisel viisil kodakondsust anda mitte rohkem kui kümnel korral aastas. Eelmisel aastal rakendati seda seadust ühele isikule, 2009. aastal kolmele ning 2010. ja 2011. mitte kellelegi. Senist konservatiivset joont tuleb jätkata, kuid ka paar kaasust looks pretsedendi, kus eluga riskides meie sõdureid aitav isik teab, et Eesti riik võib talle sellist võimalust pakkuda.
Just poliitilise otsuse (ehk kodakondsuse andmise eriteenete eest) tegemisel kaoks ära ka põhjendus, et asüüli andmine võrduks meie ebaedu tunnistamisega Afganistanis. (Iseküsimus on, kas asüüli mitteandmine on sisukas tõestus vastupidisele.) Samuti ei tekiks ohtu, et iga Eesti sõduritega koostööd tegev isik saaks nõuda asüüli. Asüüli taotlemiseks on kindel protseduur ja rahvusvahelised reeglid, kuid Eesti kodakondsuse saab anda ikka ja ainult vaid neile, kelle teened Eesti riigile on erilised.
Lisaks peaks Eesti võtma vastu ümberasumise seaduse, mis võimaldaks «hammasrataste vahele jäänud mutrikeste» elu päästa ilma, et nad peaksid avalduse esitamiseks leidma võimaluse Eesti territooriumil jala maha panna. See võimaldaks anda ajutine kaitse ning kui konfliktipiirkonnas olukord paraneb, siis isik(ud) tagasi saata.
Ning lõpetuseks peaksime nii riigi kui ka kodanike tasandil sallivalt ja solidaarselt suhtuma nendesse, kelle elu on ohus, kelle inimõigusi rikutakse või kes elavad masendavas vaesuses. Olgu nendeks siis tõlgid Afganistanis või põgenikud Vietnamist. Nad ei ole mutrid, vaid samasugused inimesed nagu meie.