Uwe Gnadenteich: jalgratturi kaootiline elu

Foto: Urmas Nemvalts

Ma olen Tallinnas jalgrattaga sõitnud nii kaua, et ei mäletagi täpselt, kui kaua. Kümme aastat kindlasti. Iga päev. Aasta läbi. Ja sõltumata sellest, kas keegi parajasti edendab kergliiklust ja ehitab uusi rattateid või mitte. Minusuguseid on teisigi. Ja mõnikord tundub mulle, et jalgrattaga ei sõideta rohkem mitte võimumeeste tegevuse tulemusena, vaid hoopis selle kiuste.

Sellal kui mind jalgrattahullus tabas, oli rattateid Tallinnas üsna vähe. Pirita tee äärne vist, ja võib-olla mõni üksik veel. Aga siis tabas rattahullus ootamatult ka linnaisasid. Ainult et nemad ei hakanud ise rattaga sõitma, kui välja arvata need üksikjuhud, kus mõnel lindilõikamisel oma kalli varustusega poseeriti. Nende hullus väljendus hoopis muus.

Näiteks sõitsin ma tollal tööle mööda Suur-Ameerika tänavat. Ja sõitsin loomulikult kõnniteel, sest sõiduteel seal jalgratturile ruumi ei ole. Kõnniteel sõitmine aga oli teatavasti keelatud ja nii ma rikkusingi mitu aastat süstemaatiliselt seadust. Kuni ühel heal päeval tulid tööriietes mehed ja joonistasid Suur-Ameerika tänava kõnniteele jalgratta. Joonistasid kohe mitmesse kohta, nii ühes kui teises suunas.

Ja nii sai minust seaduskuulekas jalgrattur, kuigi tegelikult midagi ei muutunud. Tõsi küll, teemärgistus on praeguseks kõvasti kulunud ja ilmselt pole seda paari aasta pärast enam üldse näha. Siis muutuvad sealtkaudu sõitvad jalgratturid formaalselt jälle seadusrikkujateks, aga tegelikult ei muutu taas midagi.

Nii jõuamegi jalgratturi elu kaootilisuseni. Kui autojuhil üldiselt ei teki Tallinnas küsimust, et kas ikka pääseb mingilt teelt autoga läbi, siis jalgratturil tekib selline küsimus pidevalt.

Näiteid leiab igalt poolt. Kui hakata Järvevana tee Tartu maantee poolsest otsast sõitma mööda tee kõrval olevat kergliiklusteed, katkeb see ootamatult veepuhastusjaama lähistel. Kogu kergliiklus kulgeb läbi kõrvalasuvate elamute hoovide, et seal, kus rattatee jätkub, uuesti sinna suubuda. Ja nii juba mitu aastat. Tee teises otsas aga lõpeb kergliiklustee lihtsalt ära. Siis on valida, kas sõita Järvevana tee servas vales suunas. Või siis künda üle muruplatsi ja läbi lähima kontorihoone parkla sinna, kus rattatee jälle edasi läheb.

Jalgrattatee turvalisust saab mõõta väga lihtsalt. Igaüks võib endalt küsida: kas ma lubaksin oma lapsel iga päev mööda seda teed rattaga kooli ja koolist koju sõita. Selle mõõdupuu järgi saaks üldjoontes suurepärane Järvevana kergliiklustee ilmselt üsna kehva hinnangu. Kahjuks kehtib see üsna paljude kergliiklusteede kohta, mis nime poolest küll ühendavad Tallinna eri osi, kuid tegelikult katkevad sellistes kohtades, kus pole ka ümbersõiduvõimalust.