Juhtkiri: lihtsalt kontsert (välja arvatud võitjatele)

Eurovisiooni Eesti delegatsiooni juht Mart Normet usub, et rahvuskaaslased võtavad võistlusel toimuvat rahulikult. Ta pettub – me oleme laulurahvas, Eurovisiooni eksperdid kõik koos ja igaüks eraldi. Juba rahvuslikku eelvooru pääsejad on igal aastal kõigi aegade kehvimad, täpselt sama moodi, nagu iga aastavahetuse teleprogramm on kõige kehvem.

Esiteks juba hääletussüsteem. See ei meeldi meile. Meie naabrid ei anna meile nii palju hääli, kui Balkani riigid annavad oma naabritele. Kui Venemaa välja arvata, siis ei anna me ise ka oma naabritele kuigi palju hääli, ent neil on lihtsalt kehvad lood ja saamatud esitajad.

Meie seevastu oleme alati kohe väärt kohta finaalis. Lausa häbi, et peab poolfinaalis rebima nendega, kes laule luua ja ette kanda ei oska, ning lavalist liikumist pole neil ollagi. Meie pooldame profižüriid – küll nemad juba hea asja ära tunnevad. Üleüldse võiks teha nii, et naabritele ei saa hääli anda. Siis võidaks kogu aeg Türgi.

Me muidugi ei suhtu Eurovisiooni enam nii kirglikult kui 2001. aastal, kui me selle võitsime. Enne lätlasi ja soomlasi, olgu siin ääremärkusena mainitud. Kuidas soomlased oma koledate kostüümidega selle võistluse võitsid, on muidugi üldse võimatu aru saada. Ja mis meie «Leto svetil» viga oli?

Tõtt-öelda oleme me muusikas juba nii head, et võiksime Eurovisioonilt koha esiviisikus ära tuua ka siis, kui meie esineja oleks purjus pulmalaulik, kelle tavarepertuaar koosneb tuntud lembelauludest ning kes saadab end ise süntesaatoril. Me lihtsalt oleme nii head. Laulmine on meil geenides. Aga võit ei ole meie jaoks enam tähtis. Meie jaoks on tähtis osavõtt.

Ega me ei raatsiks uue võistluse korraldamisele enam raha kulutada ka. Arvatavasti saadavad kõik Euroopas asuvad osalejad riigid eriti kehvad esinejad, sest kui tuleks võit, kus oleks selle kahju ots? Las praegu võidavad suured või need, kellel on naftat.

Aga miks me üldse sinna kedagi saadame? See on nii labane ja igav võistlus. Hinnata meid ka ei osata. Itaalia ei esinenud hulk aastaid. Britid ähvardasid eelmisel aastal, et kui neile paremaid hindeid ei anta, nemad rohkem ei tule. Tänavu ikkagi tulid, aga nemad ei pea ka poolfinaalis osalema. Kas suurust tohiks ikka niivõrd tähtsustada? Miks euroopalik solidaarsus siin ei kehti?

Umbes sama moodi arutatakse hiljemalt laupäeval 125 miljoni vaataja peas, kuigi see tühine võistlus kedagi ei huvita ja selle tulemus pole tähtis. See on ainult ühe osa maailma meelelahutustööstuse läbilõige ning rahvaste lähisuhete peegeldus. Ilma igasuguse poliitikata seejuures, lihtsalt üks suurejooneline kontsert. Välja arvatud nende jaoks, kes võidavad.