Priit Rohtmets

FOTO: Erakogu

Teoloog Priit Rohtmets kirjutab, et Eesti rahvuslikku lugu pole tänini õnnestunud luterlusega siduda, seevastu taara- ja maausuliste kuvand ühiskonnas on selgelt rahvuslik ja kristlikule minevikule vastanduv.

Hiljuti avalikustatud 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse usku puudutavale statistikale on Eesti avalikkuses järgnenud ootuspäraselt elav diskussioon. Ühed rõõmustavad, et Eesti elanikkond ei pea endiselt religioossetesse ühendustesse kuulumist ülearu tähtsaks, teised tõstavad esile mitmete usuühenduste liikmeskonna kasvu. Tõsi on see, et usulised ühendused on rahvaloenduse järel endiselt suurimad Eesti elanikkonda koondavad organisatsioonid.

Kõige rohkem tähelepanu on Eesti elanike usulist enesemääratlust puudutavate andmete analüüsimisel pälvinud kaks loenduse järeldust. Esiteks, et suurim osa usku tunnistavast elanikkonnast (16 protsenti) määratleb end õigeusklikuna, ja teiseks, et 54 protsenti Eesti elanikkonnast ei pea omaks ühtegi usku. Eestlaste individuaalse religioossuse kohta on rahvaloenduse andmete alusel raske põhjalikumaid järeldusi teha, seepärast keskendugem end usuliselt määratlenud rühmale.

Võrreldes 2000. aasta rahvaloendusega oma usku tunnistavate inimeste osa ühiskonnas eriti muutunud pole. See ulatub endiselt ligi kolmandikuni Eesti elanikkonnast. Küll aga on usuühingute lõikes muutunud usku tunnistavate inimeste jaotus. Õigeusklikke on Eestis võrreldes viimase loendusega üle 30 000 rohkem, samal ajal kui luterlaste arv on vähenenud peaaegu 45 000 võrra. Suure tõenäosusega jätkub see tendents ka järgneva kümnendi jooksul.

Tulemuste hindamisel rõhutab religioonisotsioloog Lea Altnurme vene rahvusest inimeste identiteedi seost õigeusuga. Eestlastel selline seos luterlusega puudub ja see peegeldub ka väheses kuulumises traditsioonilistesse kirikutesse. Seejuures väidavad religiooniuurijad, et usku eestlastel siiski on, kuid see ei väljendu toetuses usuühendustele, vaid individuaalsel viisil.

Eesti taasiseseisvumisjärgse perioodi protsesside ja seda puudutavate järelduste kõrval tuleb näha ka pikaajalisemaid arenguid ja seoseid. Siin ei saa üle ega ümber nõukogude perioodist, mil religiooni eemaldamine avalikkusest ja usuühendustele seatud piirangud lõikasid läbi ühiskonna usulise traditsiooni ja sidemed. Juba sõjaeelsel omariikluse perioodil tasasel käigul arenenud usuline pluralism ja religiooni tähenduse muutumine sai sellega mitu käiku võimsama kiiruse.

Tähelepanu väärib ka Eesti usuline olukord enne Teist maailmasõda. Kriitikud võivad väita, et praegune situatsioon on sõjaeelsest iseseisvusperioodist nii erinev, et võrdlus oleks asjatu ja usulisi arenguid uurivate teadlaste järjekordne konstruktsioon. Samas on tõsiasi, et nii mõnigi tänapäeva Eesti ühiskonnas tõstatuv teema ja rahvaloenduse tulemuste järel esitatud tõdemus oli omane juba toonasele Eesti ühiskonnale. Teemad, mida ühiskonna ootuste ja usuühenduste liikmeskonna kahanemise kontekstis tollal arutati, on aktuaalsed ka tänapäeval.

Mõnda usku omaks tunnistavate inimeste arv oli enne Teist maailmasõda väga suur. Luterlaseks pidas end 1922. aasta rahvaloenduse alusel 867 137 ja 1934. aasta loenduse tulemuste järgi 874 026 Eesti elanikku ehk umbes 78 protsenti elanikkonnast. Õigeusklike arv oli vastavalt 209 094 ja 212 764 ehk umbes 19 protsenti elanikkonnast.

Nii nagu nüüdki, ei peegeldanud ka tollal suuremate usuühingute liikmete arv nende tegevuses aktiivselt osalevate inimeste arvu. Näiteks luteri kirikus ei ületanud jumalateenistustest osavõtvate liikmete arv kolmandikku kiriku liikmeskonnast. Veelgi väiksem oli liikmeannetajate arv.

Erinevalt tänapäevast olid usuühendused toona inimeste igapäevaeluga tihedalt seotud. Eesti avalikkuses 1920. aastate alguses valitsenud meeleolud meenutasid seevastu pigem tänapäeva ajakirjanduses usuküsimustes avaldatavaid kriitilisi seisukohti. Kirikuid nimetati tagurlikuks ja endisesse aega kuuluvaiks. Sellega kaasnenud soov kirikute rolli kärpida väljendus kõige teravamalt tegevuses, mis puudutas kirikute rolli ühiskonna kõlbluse ja moraali tagajatena.

Kõige teravama kokkupõrke põhjustas usuõpetuse küsimus, mille õppekavast väljajätmine ohustas paljude arvates ühiskonna alustalasid. 1923. aastal toimunud rahvahääletusel toetas ligikaudu 72 protsenti vastanutest aine taaslisamist kooliprogrammi. Hääletusele eelnes iseseisva Eesti ajaloo esimene üleriigiline kampaania, milles nii pooldajad kui ka vastased organiseerisid kõnekoosolekuid ja avaldasid trükised. Hääletusel osales 66 protsenti hääleõiguslikest kodanikest. Aine oli õpilastele vabatahtlik, kuid koolidele kohustuslik ja riigi järelevalve all. See tagas usuühendustele ka liikmeskonna järjepidevuse, millest annavad tunnistust 1934. aasta rahvaloenduse andmed.

Religiooni õpetamine koolides on põhjustanud teravaid vaidlusi ka viimase kahekümne aasta jooksul. Usuõpetus on siiski ka praegu kooli õppekavas. Viimase aja tendents on olnud kiriklike ringkondade aktiviseerumine oma üldhariduskoolide loomisel. Kas see tegevus laieneb ka mõne teise religiooni esindajatele, näitab ilmselt juba lähiaeg.

Toonases usuõpetuseteemalises diskussioonis ei jooksnud aga piir mitte üksnes usuõpetuse toetajate ja vastaste vahel, vaid arutelu oli märksa mitmekülgsem. Nimelt soovisid usuliselt alalhoidlikud ringid kehtestada konfessionaalset ja usuühenduste järelevalve all antavat usuõpetust, püüdes nii oma liikmete ja nende järeltulijate usulise harimise üle kontrolli säilitada.

Samasugune vastandumine, ehkki alati mitte nii mustvalgelt käsitletav, oli iseloomulik ka teistes usuelu valdkondades. Lähtudes ühiskonna ootustest ja arengust, rõhutasid alalhoidlikumad ringid, et usuühendused peavad omariikluse kiiresti muutuvas ühiskonnas säilitama oma senise identiteedi.

Uuendusmeelsemad toonitasid seevastu vajadust usuühendusi tollase ühiskonna ees seisvate väljakutsete valguses ajakohastada ja rõhutasid tänapäeval eestlastele omast usu individuaalset aspekti. Ka rõhutasid viimased vajadust kaasata haritlasi usuliste ühenduste tegevusse. Praegused andmed ütlevad, et usulistesse ühendustesse kuuluvad pigem kõrgema haridusega inimesed.

Mainitud seisukohti kohtab ka 2011. aasta rahvaloenduse andmete avalikustamiste järel kahe suurema usuühenduse esindajate sõnavõttudes. Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku ülempreestri Mattias Palli sõnul on õigeusu kirik positsiooni tugevnemisel rõhutanud just kiriku traditsioonilist vaadet maailmale. Luteri kiriku peapiiskop Andres Põder on aga väitnud, et võib-olla on luteri kirikut mõjutanud kiriku liiga kiiret moderniseerimist toetavad seisukohad. Kas see nii on, on raske öelda. Igatahes on võrreldes eelmise rahvaloendusega end õigeusklikena määratlevate eestlaste arv kasvanud 2000 võrra.

Kahtlemata on mõjutegureid teisigi. Vähetähtsaks ei saa pidada usuühenduste rituaalseid ja liturgilisi aspekte. Usuliste ühenduste seosel moraaliküsimustega on aga tänapäeva maailmas üha kaalukam tähtsus. Olgu selle tõestuseks toodud kasvõi traditsioonilise perekonna kaitseks kogutud allkirjade suur hulk. Kas allkirja andnud inimesed end ka usuliselt määratlevad, on aga hoopis iseküsimus.

Vähetähtsaks ei saa pidada ka kirikute ja usku tunnistavate inimeste kohta ühiskonnas kujunenud stereotüüpe. Nagu Toomas Paul intervjuus Maalehele feng shui näitel mainib, puudub uue vaimsuse liikumistel häbimärgisus. See puudutab ka inimese enesemääratlust usklikuna, millel on tänapäeva Eestis negatiivne tähendus. Uue vaimsuse praktiseerijad end enamasti usklikuna ei määratle. Negatiivne kuvand laieneb eestlaste seas ka traditsioonilistele usuühendustele.

1920.–1930. aastatele oli omane usuühenduste soov valitsevatest stereotüüpidest iga hinna eest vabaneda. Luteri kirik maadles baltisaksa pärandiga, õigeusu kirik vene omaga. Vabakoguduste ja teiste väiksemate usuühenduste liikmeid peeti kas õigest usust kõrvale kaldunuiks või lihtsalt veidrikeks.

Stereotüüpidest sooviti vabaneda usuühenduse rahvuslikku aspekti rõhutades. Ühiskonna vastuvõtlikkuse ja valitsevate meeleolude tõttu süvenes see eriti 1930. aastatel.

Luteri kirik rõhutas reformatsiooni tähtsust eestlaste kirjakeele ja kultuuri arengus ning soovis seda siduda eestlaste rahvusliku narratiiviga. Õigeusu kirik vastandas end luteri kiriku baltisaksa härraskiriku minevikule ja nimetas end tõeliseks rahvakirikuks. Vabakogudused väitsid aga, et erinevalt õigeusu ja luteri kirikust on nemad juba oma siinse tegevuse algusest 19. sajandi lõpus olnud Eesti päritolu ja võrsunud eestlaste seast. Religiooni rahvusliku aspekti parimaks näiteks oli uuspaganliku taaralaste usuühingu tegevus. Taaralased lähtusid ideest, et ühe rahva eesmärgiks peab olema vaimne ja kultuuriline iseseisvus. Selleks vajamineva aluse moodustas rahvuslik usk.

Nagu tõestab ka viimane rahvaloendus, ei ole usu rahvuslik moment tänapäeval kuhugi kadunud. Nõukogude perioodi tõttu on aga muutunud Eesti ühiskondlik kontekst. Nüüd seotakse omavahel üldistavalt vene rahvus ja õigeusk. Seose olemasolu ja selle kasvu tendentsi mööndes tuleb loenduse statistika valguses rõhutada, et õigeusklikuks peab end alla poole Eestis elavatest venelastest.

Eestlusega püüab end jätkuvalt siduda ka luteri kirik. Eesti rahvuslikku lugu pole aga õnnestunud luterlusega tänini siduda. Küll aga on võrreldes varasema rahvaloendusega kasvanud taara- ja maausuliste arv, kelle kuvand ühiskonnas on ühelt poolt selgelt rahvuslik, teisalt Eesti kristlikule minevikule vastanduv.