FOTO: Urmas Nemvalts

Riigi otsused, mis seonduvad pagulaste vastuvõtmise, tingimuste ja väljasaatmisega, on poliitilise valiku tulemus ja sellisena tuleb neid ka esitada. Konservatiivse pagulaspoliitika varjamine majanduslike või muude põhjendustega on demagoogia. Kokkuhoid, mida pagulaskeskuse viimine Tallinna vangla territooriumile annab, ei ole märkimisväärne, küll on seda aga sõnum, mis sellise teoga saadetakse: ärge tulge, te ei ole Eestisse oodatud!

Ei tahaks hakata jälle meenutama, et sugugi mitte ammu olid Eesti kodanikud need, kes varjupaika vajasid, või rääkida sellest, mis pagulast immigrandist eristab. Aga teisiti ka ei saa. Seega, veel kord: kui Rootsi oleks Teise maailmasõja ajal «Eestit teinud», ei oleks meil ilmselt praegu presidenti. Kui immigrant läheb teise riiki paremat elu otsima, siis pagulane läheb selleks, et säästa oma elu või tõekspidamisi. Rootsi toonaste valikute kaudne halvustamine Marko Pomerantsi poolt Postimehe online-väitluses on kurb ja küüniline.

Toimunud debattides on kasutatud peamiselt kolme argumenti: majanduslikku, demograafilist ja demokraatlikku. Kõik kolm on pudedad.

Kõige sagedasem on majanduslik argument. Lisaks Pomerantsile on samale rõhunud ka kaitseminister Urmas

Reinsalu ja kõnealuse eelnõu vastutav isik Mart Nutt. Kuid Eestisse ei ole – ega saa ka lähiaastatel olema – sellist pagulaste tulva, mis riigi majanduslikult uppi lööks, ja nagu öeldud, vangla territooriumile kolimisel saavutatav kokkuhoid ei ole märkimisväärne.

Teine argument on demograafiline. Reinsalu sõnul on «hüppeliselt kasvanud varjupaika taotlevate inimeste hulk». Tegelikult on asi «hüppelisest» kaugel: 2012. aasta sisekaitseakadeemia migratsiooniuuringute keskuse uuring tõi ilmsiks, et Eestis ei ole varjupaigataotluste arv veel kordagi märkimisväärselt vkasvanud. Tõsi, väike kasv on, kuid samas kasutavad pagulased Eestit suuresti transiitriigina. Veelgi enam: Eurostati varjupaigataotluste ülevaatest selgub, et Euroopa Liidu liikmesriikidest on Eesti varjupaigataotlejate seas kõige ebapopulaarsem paik.

Kolmas argument, vast kõige küünilisem, on demokraatlik. Marko Pomerants rääkis 2010. aastal läbi viidud Saar Polli uuringust: Eesti elanike seisukoht sisserändele on negatiivne ja riigilt oodatakse pigem karmi rändepoliitikat.

Seda on keeruline nimetada muuks kui demagoogiaks. Esiteks, erinevus sisserände ja paguluse vahel sai ennist lahti seletatud. Ja teiseks, arvamusküsitlusi armastavad poliitikud kasutada argumendina, kui see nende otsuseid toetab, kuid ei ole palju juhtumeid, kus arvamusküsitlus oleks mõnele poliitilisele otsusele suunaandjaks olnud.

See kõik ei tähenda, et konservatiivne pagulaspoliitika oleks tingimata vale. Küll tähendab see, et demagoogiliste argumentide toomise asemel tuleks rääkida asjast nii, nagu see on: poliitilisest otsusest.