/nginx/o/2012/02/11/951730t1h7a26.jpg)
Kodanikuaktivist Elver Loho kirjutab värskes Sirbis, et Euroopa privaatsusseadused on aegunud.
Elver Loho: jälgimisühiskonna teke: Huxley kaudu Orwelli maailma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmise sajandi kahtlemata tuntuimad düstoopia kirjeldused on pärit Aldous Huxley ja George Orwelli sulest. Tegu on diametraalselt erinevate visioonidega. Huxley kirjeldab maailma, kus inimloomus vallutatakse pakkudes talle piiritut mõnu ja mugavust. Orwelli ettekujutuses on valu ja pidev jälgimine see, mis inimese murrab ja võimule allutab.
Tänapäeva ühiskond on aga omapärasel trajektooril, mis riivab mõlema mehe teoseid.
Ma kirjutan käesolevat artiklit Google Docsi nimelise teenuse abil, sest niimoodi on mugavam hiljem sõpradelt-tuttavatelt kommentaare küsida, kollektiivselt parandusi teha ja ka toimetajale saata. Iga paari sõna järel salvestatakse uusim versioon serveritesse, mis asuvad tundmatus kohas USAs ja kindlasti ka kusagil mujal. See teenus on mulle tasuta.
Enne kirjutama asumist lugesin Redditist uudiseid, olles sisse loginud omanimelise kontoga. Kirjutasin paar kommentaari, hääletasin mõnede artiklite ja kommentaaride osas ja kogu minu tegevus salvestus Redditi serveritesse, mis asuvad Amazoni majutusteenuses USAs. Reddit on tasuta ja väheste reklaamidega. Ma kasutan seda, kuna sealse hääletuse süsteemi tõttu ujuvad pinnale just kõige huvitavamad uudised ja kommentaarid.
Eile õhtul poes käies tegin foto ühest riiulil olnud ajakirjast. Kasutasin selleks viimast iPhone’i, mis iga tehtud pildi kopeerib USAs asuvasse serverisse. Nii et kui ma koju jõudes võtsin lahti iPadi, siis oli pilt juba tolles aparaadis saadaval ning sain selle sealtkaudu postitada Facebooki. Säärane süsteem on tohutult mugav.
Pärast pildi postitamist vaatasin televiisorit. Mul on kodus Elioni DigiTV, nii et enam ei ole tegu õhust õigete lainete püüdmisega, vaid must karbike rohelise tulukesega saadab kanalivahetuse korral mõnda Elioni serverisse päringu «palun näita Elverile nüüd History kanalit». Kas ja kui palju sääraseid päringuid logitakse, on eraldi küsimus, aga vaatajainfo – millised vanusegrupid mis kanalit vaatavad ja kui palju reklaamipausi ajal teistele kanalitele klõpsitakse – on kahtlemata väärtuslik ja väärt kogumist.
Ühe reklaamipausi ajal vaatasin põgusalt ka Eesti uudiseportaalid üle. Tänu automaatselt minu arvutisse paigaldatud «küpsisele» salvestus päris mitmesse serverisse, milliseid artikleid ma seekord lugesin ja kui kaua. Paberlehtede ajastul oleks pidanud säärase info saamiseks tegema üliinimlikke pingutusi.
Olukord hakkab kiiresti muutuma
Kõik need teenused, ja enamgi veel, on jõudnud meie kodudesse läbi Huxley paradigma, pakkudes meile enneolematut mõnu ja mugavust. Ammu on läbi saanud see ajastu, mil KGB unistuseks oli kogu Sovetski Sojuzi elanikkonna lausjälgimine. Seekord oleme ise kutsunud säärase jälgimise oma koju, sest sellega kaasneb lihtsam ja mugavam elu.
Säärased ja nendesarnased teenused on olnud kättesaadavad vaid viimased 15–20 aastat ning meie kõigi privaatsuse on taganud vaid riigibürokraatia inerts ja saamatus arengule operatiivselt reageerida. Kogu meie kohta salvestunud info on olnud hajali üle maailma ja seadused, mis võimaldavad infole ligipääsu, on tehtud ajal, mil see info ei omanud veel niivõrd suurt väärtust. Et pääseda ligi väga konkreetsele salvestunud infokillule, on üsna universaalselt tarvis kohtu luba.
Olukord muutub. Kas põhjendatult või mitte – see jäägu kellegi teise vaielda – on legislatiivne suund järjest enam sinnapoole, et teatud riigiasutused võiksid säärasele infole ligi pääseda suurtes kogustes, automaatselt ja soovitavalt isegi reaalajas. Kui vanasti viisid kõik teed Rooma, siis tänapäeval viivad kõik fiiberoptilised kaablid USAsse ja just seal säärane tegevus käib. Arvestades kui paljud globaalsed ja ka meile olulised digiteenused on majutatud just USAs, mõjutavad sealsed otsused igaüht meist.
Demokraatlikule riigile on kohane debatt sääraste suurte muutuste üle, kuid seda ei toimu. USA presidentaalne vabariik on osa muudatusi teinud valitsuse käsuga, millekohased paberid on jõudnud avalikkuse ette alles kuid või aastaid hiljem. Osa muudatusi on tulnud seadustega, kus nähakse sõnastusega kõvasti vaeva, et mitte otseselt nimetada seaduse tegelikku eesmärki.
Näiteks andis Obama valitsus välja n-ö 2511 kirjad, mis viitavad pealtkuulamist keelavale seadusele (§ 2511) ja annavad loa teatud juhtudel teatud võrgu osi pealt kuulata, kui tegu on riigile olulise taristuga. Praegu veel menetluses CISPA-nimeline eelnõu lubaks aga kogutud või võrku läbiva info edastamise riigiasutustele, juhul kui niimoodi tehes oleks võimalik ennetada mõnda kuritegu.
Kui Skype ja mõned muud teenused said siiani pugeda vabanduse taha, et nende tehnoloogia ei võimalda (väidetavalt) lausjälgimist, siis nüüd on USAs valmimas eelnõu, mis võimaldaks säärast ettekäänet toovaid ettevõtteid «motiveerida» üüratute trahvidega kuni nad vastava tagaukse sisse ehitavad.
Kuigi planeeritavad seadused ja ka senised valitsuse käsud on tõenäoliselt konfliktis isegi USA konstitutsiooniga, on seal huvitav probleem. Erinevalt näiteks Eestist, kus õiguskantsler saab mõne probleemse seaduse puhul selle riigikohtus vaidlustada, võib USAs minna aastaid või isegi aastakümneid enne kui mõni probleemne seadus pannakse ülemkohtus proovile.
Paar kuud tagasi tuli huvitav pretsedent kohtuasjas Clapper vs. Amnesty International, kus USA ülemkohus otsustas, et FISAAA nime all tuntud ning kohtu orderita jälgimist lubavat seadust ei ole privaatsusaktivistidel võimalik vaidlustada, kuna nood ei suutnud kohtule tõestada, et tolle konkreetse seaduse alusel on neid endid jälitatud. Teisisõnu: seadus annab võimaluse salajaseks pealtkuulamiseks, aga kuni sa ei tõesta, et sind on salaja pealt kuulatud, siis sa ei saa seda seadust kohtus vaidlustada.
Info jagamisest lattu kogumiseni
Üldjoontes võibki info levitamise ajaloo jagada kolmeks perioodiks. Trükipressi leiutamisega algas info jagamise periood. Infot oli võimalik suhteliselt hästi kontrollida selle tootmise kohas. Ajalehe võis kinni panna, raamatu võis lõkkesse visata, aga väga raske oli kindlaks teha kas keegi oli mõnda teost lugenud või mitte. Raadio ja televisiooni tulekuga hakkas info levima läbi õhu ning seda oli veel raskem kontrollida – võis ju püsti panna segajad, aga ega need ka alati lollikindlad olnud. Kas sa kodus oma seadmega püüdsid kinni lubatud või lubamata signaali, oli võimatu kindlaks teha, kui keegi sinu peale ei koputanud.
Siis tuli internet ja kõikvõimalikud teenused hakkasid sinna kolima. Interneti eripära aga seisneb selles, et iga kord, kui sa tahad sealtkaudu midagi näha või lugeda, saadad päringu mõnda konkreetses kohas asuvasse «infolattu» ning sealt saadetakse sulle küsitud info vastu. Kõiki neid päringuid on aga lihtne logida ning nõnda tekkisid meie kõigi lugemis- ja nägemisharjumuste kohta põhjalikud logid. Me ei pidanud seda probleemiks, sest neid infoladusid on üle maailma miljoneid. Juba puht tehnoloogiliselt on olnud võimatu neid kirjeid kuidagi ühte kohta kokku viia.
Tehnoloogia arenguga on tulekul kolmas periood: maailma kõige olulisemate infoladude andmeid meie kõigi päringute ja elude kohta on võimalik kokku viia ja koos analüüsida. Järsku on maailma valitsustel meie kohta üha rohkem ja rohkem andmeid ja mida kõike on võimalik nende andmetega teha jäägu igaühe enda fantaasia viljaks.
Huxley kaudu oleme jõudnud Orwelli maailma. Me kutsusime oma ellu digiteenused, mis on teinud meie elu lihtsamaks ja mugavamaks, aga kõigest, mis me nende teenustega teeme, jääb kuhugi jälg. Et jõuda Orwelli maailma, ei ole vaja muud kui need jäljed riigi poolt kokku koguda.
Et jõuda Orwelli maailma, ei ole vaja riigil toota televiisoreid, mis meid vaatavad, vaid me ostame need ise, kui me saame selle eest vastu tasuta filme või muid teenuseid. Kaamerapilt, mis algselt pidi minema näiteks turundajatele meie käitumisharjumuste jälgimiseks või ühe konkreetse Microsofti patendi järgi tagamaks, et filmi vaatab vaid piiratud arv inimesi, nagu litsentsitingimused ette näevad, jõuab väikse seadusemuudatusega ka mõnda riiklikku asutusse, kus seda jälgib ja analüüsib mitte inimene, vaid «robot», mis vaatab sinna kõrvale ka kõike muud meie digi-infost.
Jaanuari keskel toimus Estonia teatris kahepäevane privaatsuseteemaline konverents, mille avas president Ilves. Oma kõnes rääkis ta, kuidas Euroopa privaatsusseadused on aegunud, kuna nende järgi on agressoriks riik, kuid tänapäeval koguvad andmeid pigem suured erafirmad. Tal on õigus, kuid ta ei suutnud näha sammukese kaugemale: riigil piisab vaid paari seaduse muutmisest, et kõigi suurfirmade andmed enda kätte suunata. Tehnoloogia selleks on lõpuks olemas. Samuti tahe.
Parafraseerides Juku-Kalle Raidi tuleb nüüd vaid oodata kuni kusagil satub hälvik pumba juurde ning hakkab säärast infot ja võimu kuritarvitama. Ajalugu ei kordu, aga ta riimub: juutide massiline represseerimine sai võimalikuks tänu tolleaegsele IBMi infokogumise ja -töötlemise tehnoloogiale. Milline inimgrupp seekord sihikule võetakse?
Igatahes ootan ma aega, mil ka Eesti poliitikud probleemi teadvustavad ja oma valimisprogrammis lahendusi pakuvad.