Vägistamine on unikaalne kuritegu, mille puhul võib ohver endiselt arvestada, et kuskil arvab kindlasti keegi, et toimunus on tegelikult süüdi hoopis tema. Nagu näitab Postimehe kommentaarium, siis ülemöödunud kuul Indias vägistatud šveitslanna polnud mõne arvaja hinnangul olnud piisavalt hoolikas: poleks olnud üldse tarvis sinna murjanite maale minna.
Huvitaval kombel oli sama meelt ka kohalik politsei, nende sõnul oli naine valel ajal vales kohas. Viimaste aastate võikaim ja kurikuulsaim vägistamisjuhtum pärineb samuti Indiast, kus grupivägistamise ohvriks langenud neiu suri. Võib ainult ette kujutada, et kui see lugu nii traagiliselt poleks lõppenud, oleks kellegi sõrmed jõudnud ikka väljastada arvamuse, et näed kui tore, naine koges järjest nii palju seksi.
Veelgi tülgastavamad on aga lihtsustatud sotsiaalbioloogiliste seletusteooriate pooldajad, kes peavad naiste vägistamist loodusliku valiku tekitatud kohandumismeetodiks. Järelikult pole mõtet selle kuritööliigi vastu ka võidelda ning ainuke viis seda vähendada on õpetada naisi potentsiaalselt ohtlikke olukordi vältima. Ent see on juhend elamiseks pidevas hirmus.
Bourke lisab, et kui vägistamine on juba mehe geenides, siis miks varieerub see nähtus geograafilises ruumis ja ajaloolises raamis sedavõrd suurelt. Tema sõnul on vägistamine seotud hoopis väga spetsiifilise poliitilise, majandusliku ja kultuurikeskkonnaga. Nii näiteks on suhteliselt ebatõenäoline, et Eesti metsa läinud telkija leiab end silmitsi seismas kuue seksuaalründajaga, tunduvalt tõenäolisem on aga see, et ööklubis hoogsalt tipsutanud neidis leiab end ühel hetkel ärakasutamisalti sõbra või võõra piiraja sihtmärgina.
Kuigi võib tunduda, et probleem on ka täiskaaninud naises, pole lõpuks tema siiski see, kes vägistab. Tunne, et selline käitumine on lubatud, tuleb ikka kodust ja ümbritsevast. Teemat põhjalikult uurinud Bourke igatahes leiab, et vägistamise ennetustöö tuleb suunata tugevalt hoopis meeste suunas, karmimad karistused probleemi kuidagi ei lahenda.
