Tiina Kangro: naised on meeste omand

Tiina Kangro. Foto: Peeter Langovits

Ajakirjanik Tiina Kangro kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et jutud Euroopa suurimast, ligi 30-protsendilisest palgalõhest Eesti meeste ja naiste vahel ning naiste vähesest osalemisest tipptaseme poliitikas muutuvad naeruväärseks, kui uurida, kuidas Eesti perekonnaseadus paneb naiste jaoks paika fakti, et abielludes muutuvad nad oma meeste omandiks ja tööriistaks.

Kui abielus oleval naisel sünnib laps, siis seaduse järgi on selle lapse isa see mees, kellega naine on ametlikus abielus. Laps, kes sünnib 10 kuu jooksul pärast abielu lõppemist, on seaduse järgi samuti eksabikaasa eostatud.

Kuid abielus olev mees võib seadusliku naise käest luba küsimata jalutada mis tahes teise või kolmanda naisega kas või lõunapausi ajal perebüroosse ja vormistada ennast sellest naisest sündinud lapse isaks. Registrit pidav ametnik ei uuri mehe perekonnaseisu ja tema seaduslikule abikaasale isegi ei teatata seda väikest fakti. Seega mõttelisel tasandil on ka Eestis tegemist seadusliku mitmenaisepidamisega. Kui islamimaades, kus see on lubatud, peab esimene naine oma mehele iga järgmise jaoks (vähemalt vormiliselt) nõusoleku andma, siis meil pole mehel keelatud ajada asju ka salaja.

Abielus olev naine, kelle jaoks abielu vältel, ja veel kümme kuud hiljemgi (sic!), sündinud lapsed on eo ipso temaga abielus oleva või olnud mehe omad, saab oma lapse isaks registreerida mõne teise mehe vaid juhul, kui tema seaduslik mees sellega nõus on. Kahtluse korral annab seadus muidugi ka õiguse isadust vaidlustada – meestele, olgu selleks siis abielumees ise või lapse tegelik isa.

Kui nüüd seadust edasi uurida, siis on siiski ka naise jaoks olemas variant isadust vaidlustada. Kuid sellisel juhul peab ta käima läbi kolgata tee, mis nõuab nii aega kui raha: pöörduda tuleb regionaalministri poole, kes võib, aga ei pruugi tulla talle vastu. Seadus ütleb, et vaid lapse kaalukaid huve järgides võib regionaalminister vaidlustada abielusuhte ajal tekkinud isaduse, kui on tõesti põhjendatud kahtlus, et laps ei põlvnegi abielumehest. Järgneb paberiuputus, testimised ja tõendamised, mis tuleb naisel kinni maksta.

Hoopis kummaline olukord tekib aga siis, kui seaduslik abikaasa on näiteks naise ja pere juurest lahkunud, elab kusagil kaugel ja on kättesaamatu või kui ollakse juba isegi lahutatud, kuid lahutusest on möödas alla 10 kuu – siis võivad lapse sünnitanud naine ja ka lapse tegelik isa tõestada palju tahes, kuid isaks jääb ikkagi too endine abielumees. Tõe saaks seadustada vaid juhul, kui (endine) abielumees ilmuks kohale ja annaks oma (endisele) naisele loa oma «sohilaps» seadustada.

Eestimaistest kohtuveskitest on läbi käinud ka vähemalt üks juhtum, kus noore eestlannaga abielus olnud ja hiljem nelja tuule suunas kadunud välismaine mees sai enese teadmata naise uue elukaaslase asemel endise naise lapse isaks, kuigi ühe välisriigi kohus oli nende kooselu juba hulk aega tagasi lahutatuks tunnistatud. Eesti kohus seda tõendit aga ei aktsepteerinud ja lähtus ikkagi perekonnaseaduse põhimõtetest.

Probleem on nüüd selles, et lapse isaks on paberil vormistatud ema endine kaasa, kes aga ise seda ei tea, pole kättesaadavgi, aga kelle loata ei saa ema oma lapsega teatud toiminguid teha, näiteks mõnedesse välisriikidesse reisida või välismaale elama asuda. Eesti kohtusüsteemile pole midagi ette heita, kuna nemad lähtuvad siinsetest seadustest. Selge mõistuse põhjal mõistuspäraseid erandeid aga, nagu «kapitalistlikus läänes», ju meie ebaküps ühiskond ei tee.

Muidu on meil naised ja mehed arusaadavalt täiesti võrdsed. Ühed hooldavad autosid, hinnaga 4,2 eurot tund, teised inimesi, hinnaga 2,4 eurot tund. Üks teine perekonnaseaduse punkt mainib, et «abikaasadel on teineteise ja perekonna suhtes võrdsed õigused ja kohustused». See käib majandusliku poole kohta. See tähendab, et mõlemad abikaasad on kohustatud vastastikku ja võrdõiguslikult oma töö ja varaga perekonda ja lapsi ülal pidama, aga vajadusel ka üksteist hooldama, kas või surmani. Isegi pärast lahutust peab naine oma meest veel kolm aastat hooldama ja elatama, kui too abi vajab. Sama kehtib muidugi ka mehe kohta oma endise naise suhtes.

Tuleb välja, et ei peagi Talibani kätte sattuma, et kogeda naiste ahistamist. Ka meie oma seaduste silmis on naised meeste omad. Kuigi geeniuuringute põhjal võib üldiselt väita, et ligi viiendik või enamgi abieludest sündinud lastest on tegelikult n-ö «naabrimehe» omad, ruulivad Eesti ühiskonnas siiski mehed. Kuigi nad surevad enneaegu, olles väidetavalt võtnud oma õlgadele üle jõu käiva koorma, vajutavad nad Toompeal (sõbralikus üksteisemõistmises oma väheste naiskolleegidega) varmalt rohelist nuppu seadustele, mis kindlustavad neile nende tapva võimu «nõrgema» soo üle.

Muidugi teame, et (põhiliselt meessoost) seadusandja on ju tegelikult lähtunud soovist kaitsta lapsi ja nende emasid. Kuid teinud seda viisil, mis reedab eos pulbitsevat talibanlikku maailmavaadet. Emade üle, kes justkui ise keerulisemate asjadega hakkama ei saaks, on otsustama pandud «Big Brother», nad on antud kõrgema võimu meelevalda, kes siis neid kaitseb, kuid niisugusest kaitsest loobumise õigust pole neile jäetud.

Miks pole seadusemeistrid selle peale tulnud, et naised on tegelikult mõistusega ning otsustusvõimelised olevused – kogu tänapäevane elu ju eeldab ja suisa nõuab seda – ja et mis tahes lapse bioloogiline isa, kui ta juba ennast selleks tunnistab, ongi isa ja ilmselgelt rohkem kui see mees, kes paberil (või siis täna juba bittide kujul) saab isaks vastavalt seadusele.
Uskumatult maskuliinset mõtlemist seadusandja poolt peegeldab ka see 10 kuu moment. Teame ju, et paratamatult eelneb ametlikule lahutusele vähemalt kuu pikkune mõtlemisaeg, suure tõenäosusega ei minda ka lahutuspabereid sisse viima just lapsetegemismõtteid täis kuumast abieluvoodist. Meestel on ikka ja alati õigus nii ehk naa.

Aga üks asi selle mängu juures on siiski ka hea. Õnneks polnud põhiliselt Norra rahadega arendatav Eesti sooline võrdõiguslikkus aastal 2009, mil meie nn uut perekonnaseadust menetleti, veel eriti tugevalt juurdunud, sest muidu võinuks «võrdsuse» huvides seadusesse lipsata punkt, et ka kõik abielumehe poolt «naabrinaistega» tehtud lapsed muutuvad eo ipso mehe seadusliku naise omaks. Ja et just tema peakski neid siis toitma ja kasima, kuni mees tööl käib, raha teenib ja riiki juhib. Olgu jumal taevas tänatud, et see veel nii hullusti ei läinud!

Enne palgalõhe ja muu garnituuri pärast muretsemist võiks aga algatuseks siiski ka Eestis korda teha sugupoolte suhete vundamendi. Võrdsed õigused on ju ka sugudevahelises temaatikas kinni kõrvade vahel. Seda muidugi eeldusel, et aju juhib ka muid protsesse. Ehk – Back to Basics!