Tuleval nädalal esitletava Eesti inimarengu aruande põhjal annavad Eesti inimesed praegust olukorda hinnates küll Euroopa Liidu keskmisest kehvemaid hindeid, kuid meie tulevikuoptimism on keskmisest tunduvalt suurem. Me usume Euroopa Liitu ja arvame sellesse kuulumist olevat oma rahvuslikes huvides. Küsimusele «miks?» on meie ajalugu vaadates väga lihtne vastata.
Juhtkiri: Euroopa optimistlik arhitekt
Seepärast on igati ootuspärane ning meie Euroopa-armastusega sobiv idee, mille pakkus Euroopa päeva puhul korraldatud debati käigus välja vandeadvokaat Jüri Raidla: Eesti võiks võtta Euroopa föderaalse struktuuri kujundamisel liidrirolli. Viie aasta pärast on Eesti Euroopa Liidu eesistuja ning Euroopa föderatsiooni konstitutsioonikavand võiks olla meie agenda, see, mille järgi Eesti eesistumist mäletatakse.
See on suurepärane mõte, mille me suudame ilma teiste liikmesriikide abita ka väga hästi ära rikkuda. Föderaliseerumise suhtes, nimetagem seda üldistavalt nii, ei valitse Euroopas praegu üksmeel. Seda ei saagi nõuda, sest tegemist on põhimõttelise muudatusega, mis vajab poliitilist konsensust nii rahvusriigi sees kui ka riikide vahel. Et Eestile näib üldjoontes tihedam lõimumine sobivat, siis võime me plaanidega muidugi juba alustada, kuid ei maksa luua endale illusioone, et teised pealinnad Euroopas sellest eemale kavatsevad jääda. Kas föderaalsem Euroopa mõnele liikmesriigile sobib või mitte, ent selle konstitutsiooni koostamisest – kui see vähegi tõsisem plaan on – ei kavatse keegi end lasta eemale jätta.
Ning siit jõuamegi selle juurde, kuidas Eesti oma arhitektiks olemise ära rikkuda saab. Küsigem endalt, kui sageli oleme me siiralt püüdnud teiste liikmesriikide meist sootuks erinevatest muredest aru saada. Kas me oleme pakkunud oma abi Maltale toimetulemiseks põgenike hulgaga? Kas me oleme suhtunud empaatiaga lõunapoolsete liikmesriikide väga keerulisse majanduslikku olukorda? Või oleme pigem eelistanud kiidelda oma tublidusega ning meile ebamugava teema tõstatamisel hoopis vaikides põrandale vaadanud?
Tänavuse inimarengu aruande peatoimetaja Mati Heidmets soovitab tänases Postimehe AKs meile tulevikus laiemat, isepäisemat ja terviklikumat vaadet.
Me ei saa juhinduda vaid sellest, kuidas on Soomes; olnud ise pikka aega vaene ühiskond, peaksime mõistma Kreeka ja Hispaania inimeste hirmu tuleviku ees ning leidma tuleviku tarbeks värskemaid ja suuremeelsemaid ideid kui need, mida pikaajalist turvalisust ikka veel venitada püüdvad «vanad» riigid välja pakuvad.
Tuleviku kujundamine algab ideest ja selle võib välja pakkuda ka üks. Idee teostub aga alles ellurakendamisel ning selleks tuleb teha koostööd. Koostöö eestvedaja saab aga olla vaid see, kes ei ütle «mina», vaid «meie».