:format(webp)/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
/nginx/o/2008/04/27/36298t1h4632.jpg)
Marti Aavik: ükskord prahvatab vimm
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestlased on niisugused ja naasugused. Erilised lontud olevat veel eesti mehed. Kas ikka on, peaks küsima. Mõne ajalehe kolumnisti tordiga näkku mõnitused võivad ju olla mõeldud naljana. Mõni virin võib olla märk hädaldaja rahvalikest eelarvamustest, halbadest isiklikest kogemustest või lihtsalt sandist tujust. Vahel kuritoimetatakse mõni tõepoolest kehv statistika-uudis emotsioone kandvate sõnadega veel vängemaks. Nii et sõnum, mis peaks meid mõtlema ja tegutsema panema, hoopis kasutult rusuvaks muutub.
Kogu kompott tekitab mus hirmu, et äkki hirmutatakse mõni meie mees tõepoolest hingetuks. Äkki mõni jääb tõsimeeli uskuma, et meil kambakesi koos on küljes mingi viga, mida kuidagi parandada ei saa. Tegelikult ju ei ole nii! Eesti inimesi on igapidi mõõdetud ja võime olla kindlad, et meil pole mingit põhjust oma bioloogilisi eeldusi hakkama saamiseks teistest halvemaks pidada.
See, kas igamees on oma saatuse sepp, on keeruline vaidlus, millesse siinkohal ei sekkuks. Küll aga tahaks öelda, et kõik need asjad, milles me rahvana tõesti teistest viletsamad paistame, on mõtestatud tegutsemisega parandatavad. Aitab teadmine ja tegu, mitte imporditud või omamaine vigisemine.