Aadu Must: ajaloo-osakonnale oli doktorant omamoodi «katsejäneseks»

Aadu Must Foto: Margus Ansu

Ajalooprofessor Aadu Must kirjutab oma Facebooki-seinal, et ajaloo-osakonnale oli tema juhendatud doktorant Laine Randjärv omamoodi «katsejäneseks».

Minu jaoks on tänane päev üsnagi kurb päev. Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituudis kukkus läbi minu juhendatud doktoritöö. Doktorant oli Laine Randjärv, tuntud ühiskonnategelane, koorijuht, poliitik. Omaaegne Tartu linnapea, kultuuriminister, praegune riigikogu asespiiker. Tean, et see sõnum ületab ajakirjanduses uudisekünnise. Sellepärast räägingi teile, mis mina sellest asjast arvan.

Laine Randjärve doktoriõpe ja doktoritöö erinesid oluliselt Ajaloo ja Arheoloogia Instituudis kaitstud tavapärastest doktoritöödest. Kaheksa-üheksa aastat tagasi arutasime tollases ajaloo osakonnas meie õppekavade avatust ja seda, kas või kuivõrd võiksid meie magistri ja doktoriõppes jätkata ka need, kelle põhiharidus ei ole ajalugu. Märksõnadeks olid «avatus» ja «interdistsiplinaarsus», erinevate erialade sünergia. Paljude jaoks oli värskelt selgeks saanud see, et ajaloo alane teadustöö ei ole ainult teemakohaste arhiiviallikate või kirjanduse läbianalüüsimine, vaid maksimaalse teabe kogumine uuritava objekti (olgu see siis mingi protsess, ajaloosündmus, isiksuste tegevus vms) kohta. Ja selle kogutud teabe kriitiline analüüsimine ning seejärel juba teaduslike järelduste tegemine.

Mina ise olen arhiivinduse professor ja juba oma eriala järgi võinuks ehk toonitada arhiivi-allikate ülisuurt tähtsust. Toonitangi. Aga see ei tähenda, et ma eitaksin teiste teaduste kaudu saadud ja kriitiliselt läbianalüüsitud teabe tähtsust. Teadagi – omaaegsete nõiaprotsesside seletamisel on jõuline roll loodusteadlastel, mitmeid asustusajaloo teemasid aitavad seletada kaugseire meetodid (kosmosefotod). Jne.

Laine Randjärv (tollal Laine Jänes), erialalt koorijuht ja just muusika valdkonnas magistritöö kaitsnud energiline inimene, tuli ajaloo doktorantuuri armastusest koorimuusika ajaloo vastu. Asi algas huvitavast ja unikaalsest allikate kogust – tal oli õnnestunud päästa Laulupeoliikumise tuntud tegelaste Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe kirjavahetus, aga sellega seotud lahendamata probleeme oli oi-oi kui palju. Suur ja mahukas kirjavahetus on Eesti 20. sajandi uurijate jaoks üsna ebatavaline allikas – ajal, mil arhiivid allusid samale ametkonnale, mis repressioone läbi viis, ei rutanud keegi oma kirjavahetust ja selles sisalduvat võimalikku koprat arhiivi tassima, sest see võrdunuks peaaegu et iseenda peale kaebamisega. Sellepärast on selline kirjavahetus ka ajaloolaste teadustööde allikate loetelus üsna harvaesinev külaline.

Põhjus, miks just mina olin nõus Laine Randjärve juhendajaks hakkama oli lihtne ja proo-saline – minu ema oli üle 30 aasta koorijuht, laulupidude ja koorimuusika fanaatik ning midagi sellest oli mullegi külge jäänud. See meid ühendas. Jah, lisandus ka varasem tutvus ja ühine töö Tartu linna omavalitsuses. Poliitiline ja akadeemiline elu on meie puhul selles osas rangelt lahus olnud, ehkki mõnele ajakirjanikule ja muidu jutumehele selline versioon kohe kuidagi ei sobi.

Ajaloo osakonnale oli doktorant Jänes omamoodi «katsejäneseks» – kas tal õnnestub õigustada temale pandud lootusi «erinevate teadusharude meetodite sünergiast». See oli raske asi. Eriti doktorandile. Eks tal tuli, vähemalt ajaloolaste mätta otsast vaadatuna, läbi teha mitte ainult doktoriõpe, vaid lisaks veel magistriõpe ja ilmselt ka osake bakalaureuseõppest. Palju tuli juurde õppida. Eriti allikakriitika valdkonnast.

Tulemustes oli ootamatult palju positiivset. Toon siin näiteks vaid vaidlused Tuudur Vettiku poolt Mart Raua sõnadele loodud heliteos surematus, mille puhul teksti autor kaebas, et tegelikult Vettik ei ülistanud Leninit, on oma helikeelega poeedi sõnad «helides täielikult pea peale pööranud». Laine Randjärv, vallates muusikateooria peeni nüansse näitas, et ehmunud luuletajal oli oma halas õigus – grotesk, disharmoonia, ka morendo ehk suremine, madalas registris ebasobivalt silbitatud tekst jm muutiski ülistuse naeruvääristamiseks. Aga selle sõnumi mõistmiseks on lisaks ajaloole aru saada ka helikeele sõnumist.

Mulle meeldisid Randjärve töös mitmed aspektid, millest Eesti kultuuriloo käsitlused edaspidi enam üle ega ümber ei saa. Laine Randjärv esitas, ise seda millegipärast natukene häbenedes ja dissertatsiooni seisukohalt teisejärguliseks pidades, väga sümpaatse analüüsi Tuudur Vettiku kui Eesti laulupeoliikumise liidri tegevusest 1930. aastatel. Varem sellist käsitlust ei ole koostatud. Kui Vettik 1938. aasta üldlaulupeo ajal oli kuulsuse tipul, siis hinnati teda veel liiga nooreks meheks, et tema elutööst kokkuvõtteid teha. Hiljem, nõukogude anneksiooni aastail, oli ta juba põlu all. Ja nii juhtuski, et isegi Seppo Zetterberg, tuntud Soome ajaloolane (kes oma Eesti ajaloos paratamatult pidi tuginema varasemale kirjandusele) unustas 1938 aasta laulupidu käsitledes selle kõige tähtsama ja tunnustatuma juhi – Tuudur Vettiku – ning kirjutas tema asemele, mõneti ajast ette rutates, Gustav Ernesaksa nime.

Just oma väitekirja kirjutamise käigus avastas Laine Randjärv mõned lihtsad tõed. Üks neist ütleb, et Eesti ajaloo uurimine erineb mõneti mitmete läänepoolsemate riikide ajaloo uurimisest. Selliste lihtsate elulooliste andmete teadasaamiseks, milleks läänepoolsetel kolleegidel tuleb vaid käsi raamaturiiuli poole sirutada ja õige teatmik, allikapublikatsioon või käsiraamat haarata, eeldab meie ajaloouurijalt päevadepikkust arhiivitööd. Teatmekirjandusse on lipsanud valed kuupäevad. Isegi teatmikes Tuudur Vettiku sünnikohaks märgitud Uniküla on ebatäpne. Jah, see oli tema lapsepõlvekodu, kuid sünnikohaks oli siiski üks teine, Pudivere-nimeline paik. Jne. Sellist uudset teadmist, mis järgnevalt jõuab Eesti kultuuriloo üldkäsitlustesse, oli dissertatsiooni päris palju ning eks huvilised saa seda ju dissertatsioonist lugeda.

Kiidan Lainet selle eest, et tema töö on ajaloolaste ja kultuuriloolaste vahelise sillaloomise katseks. Mis teha, aga päris paljud kultuuriinimesed said mitte ainult Laulupeoliikumise ajaloost, vaid ka selle ajaloolistest tagamaadest ning ajaloolaste poolt sellele pühendatud töödest teada Laine Randjärve töö kaudu. Ja nagu juba öeldud – Laine pakkus ajaloolaste uurimismeetoditesse ka muusikateooriast laenatud viljakaid võtteid.

Kaitsmisel oli kaks oponenti. Need olid muusikaajaloo alal doktoritööd kaitsnud Simo Mikkonen Yvaskyla ülikoolist ja professor Karsten Brüggemann Tallinna Ülikoolist. Kaitsmise käigus mingeid märgatavaid ebakõlasid ei ilmnenud. Oponendid andsid dissertatsioonile positiivse hinnangu.

Kaitsmisnõukogu salajasel hääletusel tuli siiski üllatus. Hääletusel osalenud kümnest nõukogu liikmest hääletasid viis Randjärvele doktorikraadi omistamise poolt. Viis olid vastu. Vastavalt Tartu Ülikooli teaduskraadide kaitsmise eeskirjale sellest kraadi omistamiseks ei piisanud.

Õigupoolest algas ajakirjanduslik klaperjaht selle kaitsmise ümber juba paar päeva varem. Skandaalid on ajakirjanduse toit. Aga Laine on visa võitleja ning loomulikult jõuab ta, loodetavasti üsna pea, ka ihaldatud doktorikraadini. Küllap tekkib intriigegi. Keegi koridoris juba arvas, et ehk saaks ruttu kaitstud, kui määraks talle, vähemalt formaalselt uue juhendaja. Ja miks ka mitte, kui põhjus selles on.