Vürtsikas lätlanna

Gunta Randla Foto: A.Peegel

Tänavu suve hakul 70. sünnipäeva tähistav tarmukas daam astus esimest korda üle Eesti Televisiooni läve samal aastal, kui Nõukogude tankid Prahas tšehhide vabaduseiha lämmatasid. Toona alles Eesti Kunstiinstituudi teatridekoratsiooni ja maalieriala tudeng ei osanud aimata, et selles majas sünnivad tema legendaarsed nukud ja lavastuste/saadete stuudiokujundused.

Tol ajal töötas ETVs teinegi koloriitne lätlane, filmioperaator Gunars Fride ning nende kahe järgi tekkinud koondpildi põhjal võiks meie lõunanaabreid iseloomustada kui heatujulisi, igale probleemile lahendusi otsivaid ja järjekindlaid inimesi, kes ei hoia oma arvamust vaka all. Randla on lõputu maailmaparandaja. Näituse avamisel oli ta nördinud, et rahvusringhäälingu poes müüdavate «Mõmmi ja aabitsa» DVD-de kaanekujundus on kole, aga lavastus ise on ju igast küljest ilus, õilis, lapsi arendav.

Enne kui Randlast sai lastelavastuste kunstnik, pidi ta tegelema igasuguste stuudiosaadetega, vahepeal joonistas ta isegi «Aktuaalsele kaamerale» ilmakaarte – seda õhtust tööd ei tahtnud ju keegi teha. Tänapäeval on raske ette kujutada, et homse ilma graafik on paberist kollaaž, millele osa andmeid on tušiga kantud.

Aga 1972. aastast, mil ta kujundas esimese lastelavastuse pealkirjaga «Õnnelik lõpp», sai hoopis alguse aastakümnete pikkune töö lastesaadete ja -lavastuste kunstnikuna.

Kui hakati «Mõmmi ja aabitsat» tegema, kutsusid režissöör Tiiu Vahi ja toimetaja Lilian Põldre kampa Gunta Randla. Tänu sellele vaimukale, leidlikule ja hea huumorimeelega kolmikule on lisaks Mõmmile jõudnud ekraanile ka «Kõige suurem sõber» ja paljud teised omaaegsed hitid, mida nüüdki vahel näidatakse, kuigi Mõmmi on juba neljakümnene ja Leopold kümme aastat noorem, kuid toonastes saadetes on nad ikka parimas vormis.

Üritusel rääkis Mõmmi osatäitja Ivo Eensalu värvikalt, kuidas alguses mustvalgena tehtud saated teletehnika arenedes värviliseks muutusid – koos sellega ka stuudiokujundus ja kostüümid. Sarja kulgedes paranesid ka salvestustingimused – kui esimeste osade puhul tuli kellegi eksimuse tõttu kõike otsast alata, siis hiljem sai nn montaažirežiimis salvestust katkestusest jätkata. Duubleid polnud üldse võimalik teha: kõik pidi sujuma kui kellavärk.

«Mõmmi»-lavastuse armsad suure peaga maskid, mille mõtles Randla välja, võitsid kohe kõigi südame. Kuigi nendes oli tohutu palav prožektorite all mängida, meenutavad osatäitjad, kellele sari oli esimene pikem töö televisioonis, seda aega heldimusega. Meenutavad muidugi ka kunstniku, kes kunagi ilma asjata mett mokale ei määri, söakaid arvamusavaldusi.

Randla loomingu hulka kuuluvad näiteks ka populaarsed telelavastused «Väike nõid», «Onu Tik-Taki seiklused», «Kadekops», «Päikeselaegas» jpt. Praegu teeb kunstnik koostööd nukuteatriga.

9. juunil 70. sünnipäeva tähistava Gunta Randla näitust, kus on väljaa erinevaid põlvkondi mõjutanud heatahtlikud ekraanikangelased, saab Tallinnas Gonsiori tänava telemaja fuajees vaadata jaanipäevani, siis läheb väljapanek ringreisile mööda Eestit ja edaspidi kunstniku sünnimaale Lätti.