Ignar Fjuk: tagasivaatavalt - millist ärkamisaega Eesti väärib?

Ignar Fjuk Foto: Peeter Langovits / Postimees

Ignar Fjuk rääkis täna president Arnold Rüütli 85. sünnipäevale pühendatud konverentsil, et ühiskonnas möödunud aastal alguse saanud protsessid sarnanesid mingis mõttes eelmise ärkamisajaga – nii nagu 25 aasta eest, kui uut Eestit kujundavate seadustekstide algatused ja esimesed eelnõud said paberile pandud ja eluõiguse rahvaalgatuslikus korras, on rahvas jõudnud ka nüüd läbi Rahvakogu protsessi ja moodsa tehnoloogia taas seadusloome lätete juurde. Postimees avaldab kõne autori nõusolekul täismahus.

Arrogantliku poliitika vastu eelmise aasta kevadtalvel puhkenud demonstratsioonid ja streigid täitsid meele kummalise rahutusega. Seni vindunud, sissepoole suunatud trots teisenes lausa tundidega, formeerides pinnast hilisematele Rahvakogu poliitilistele foorumitele. Märksõnadeks kaasatus, osalemine, solidaarsus.

Hetketi näis, et taas elame tolles imelises, aastatetaguses läbimurdeühiskonnas, mille tarkus, järjekindlus ja tahtejõud ilmutasid end veerandsaja aasta eest määral, et lõpuks suutsime end kehtestada ja vaenuväge võita.

Seesama ärkamisaegne ärevus ilmutas end ka nüüd. Needsamad usalduslikud pilgud, needsamad hea viirusena levivad entusiasm ja usk, et muutused on võimalikud. Äratundmisrõõm käsikäes uhkustundega, et oleme korra juba taolises heroilises ajas peategelastena kaasa löönud. Pole välistatud, et kroonikud hakkavad ka 2012. aastat omamoodi ärkamisajaks nimetama. Või kui parafraseerida üht tüütuseni äraleierdatud ütlust, siis just sellises ühiskonnas tahaksingi ma elada.

***

Kui loomeliitude ühispleenumil esitas Mikk Mikiver Paavo Haavikko naiivselt kiusliku küsimuse: «Kui võim on rahva käes, kelle käes ta siis on?», siis polnud ilmselt saalis kedagi, kes poleks osanud näha selle küsimuse riukalikkust. Sest küsimus polnud mitte üksnes naiivne ja kiuslik, vaid ka eksitav. Rahval polnud ju siis võimu juurde asja. Või parafraseerides sedapuhku põhiseaduse ühe regulatsiooniga seonduvat – võim oli siis rahvast LAHUTATUD.

Kuid mis ime, juba mõne kuu pärast olime tunnistajaks sootuks teistsugusele olukorrale. Nii, kuidas ametlik võim minetas samm-sammult formaalset (rõhutan – formaalselt), toonasele konstitutsioonile rajatud legitiimsust ja usutavust, nii sirutus janune rahvas võimu järele, nagu oleks tegemist vanade sõpradega. Mehitas selle olematuid, ent ülimalt vajalikke ametikohti oma poegade ja tütardega.

***

1988. aasta lõpus komplekteeriti poliitiliselt aktiivsetest loomeinimestest suur delegatsioon sõitmaks Austraaliasse ESTO päevadele. Meid oli palju: Lepo Sumera, Enn Põldroos, Paul-Erik Rummo, Lennart Meri, Mikk Mikiver, Ivo Linna, Alo Matiisen, Mart Kadastik, kui nimetada vaid mõnda. Lisaks poistekoor Venno Laulu juhatusel.

Eriti selgelt mäletan elava aruteluga diskussioonipaneeli. Mõne sõnavõtja jaoks taandus Eesti iseseisvuse ja vabaduse küsimus kodumaa eestlaste seast süüdlaste otsimisele, nii-öelda sõkalde teradest eraldamisele. Õieti öelda selles pidigi seisnema Eesti vabaduse ja iseseisvuse võti. See, et interrinde, ärevusse aetud ja enamuses Moskvale kuuleka vene kogukonna ja hambuni relvastatud nõukogu sõjaväekontingendi näol seisime silmitsi eestlaste eksistentsile ähvardava surmaohuga, neid ei huvitanud. Kunagi oli Eesti rahvusriik, selline oleks ta pidanud olema ka nüüd!

Esitasin ja kaitsesin seisukohta, et eestlaste absoluutne enamus on oma südames otsuse langetanud ja tegutseb iseseisvuse ja vabaduse nimel. Järeleandmine juba siin-seal endast märku andnud revanšismile või mis tahes rahvusesisese rinde avamine nõrgestaks meid määral, mis lõpptulemusena viiks meie vabadusepüüu nurjumisele.

Paraku – Münchenis Vaba Euroopa Raadiole töötanud ja ilmselt ESTO-l osalenud väliseestlasest toimetaja valas minu ja eestlaste rahvuskeha terviku nimel sõna võtnud mõttekaaslased juba järgmise õhtu kommentaaris üle üsna tavalise solgiga.

***

Samas, kui tagasi mõelda, ei olnud mul ju kunagi ühtegi parteilasest sõpra ega isegi lähituttavat. Millest siis minu veendumus, millised me, KÕIK eestlased, võiksime kriisiolukorras olla? Ent just 1980ndate keskel käivitunud reformituultes hakkasid muutused aset leidma ka siin.

1987. aasta mais asutatud loomeliitude kultuurinõukogu raames kujunesid mul välja väga tegusad suhted kogu toonase loomeliitude «nomenklatuuriga», kui nii tohib öelda: Jaan Räätsa, Kalju Kiisa, Enn Põldroosi, Jaak Jõerüüdi, Mikk Mikiveri ja paljude teistega. Ma ei suuda meenutada ühtegi seika, seisukohavõttu või nende lausekatket, millest oleks võinud leida midagi, mis poleks toetanud vaba Eesti ideed. Pigem oli nende entusiasm ning isetu osalemine Eesti demokraatliku õiguskorra taastamisel eeskuju andev ja märgilise tähendusega.

Millalgi 1987. suvel kutsus Kalju Kiisk mu kõrvale ja ütles, et ülemnõukogu presiidiumi esimees soovib minuga kohtuda. See oli minu esimene kohtumine Arnold Rüütliga. Selleks ajaks olime kultuurinõukogus jõudnud läbi arutada juba paljus erinevaid teemasid: masselamuehitusest ja immigratsioonist, kõverast riiklikust statistikast ning rahvusdemograafiast, mõnel neist ka märgukirja avaldanud.

Ligi kahetunnise vestluse käigus Arnold Rüütliga puudutasime kõiki neid teemasid. Ent lisaks ka selliseid, millest avalikult ei räägitud. Veel ei räägitud. Kadriorust lahkusin veendumusega, et olin kohtunud ühe tundliku ja asjaliku inimesega. Seejärel, veel tolsamal 1987. aastal, kohtusin kultuurinõukogu esimehena Arnold Rüütliga veel vähemalt kahel või kolmel korral. Just siis mõistsin teravamalt kui kunagi varem, mis tähendus on eestlaseks olemisel. Ja et kuigi meid on vähe, oleme kõik vajalikud. Ja vajadusel olemas. Sest peame lihtsalt olema. Ja milline vastutus meil seejuures lasub. Olin siis 34-aastane.

***

Ikka on räägitud 1988. aasta maikuus kinos Kosmos toimunud noortefoorumil aset leidnud juhtumist, kui üks, äsja algatatud Rahvarinde juhtidest, välja vilistati. Üldiselt seda tüüpi lugude ja kontekstist välja rebitud müütide abil ongi püütud ühtesid eestlasi «teistele» vastandada, rahvuskeha lõhestada.

Paari nädala eest ilmunud Rein Ruutsoo artikkel «Ajalugu algab faktide tundmisest» avas aga veidi ka tolle sündmuse köögipoolt. Lubage mul siinkohal tsiteerida üleskutseid ja arvamusi, mis tol maikuu foorumil kõlasid.

Osundan: «Esiteks tuleb alustada «nii spontaanseid kui organiseeritud, kuid võimudega kooskõlastamata või nende poolt keelatud massidemonstratsioone». Teiseks tuleb alustada «ühiskondlike hoonete ja asutuste piketeerimist, nende juurdepääsu tõkestamist, barrikadeerimist», kolmandaks «asutuste ja organisatsioonide ning ametiisikute töö segamist, näiteks müra, suitsu- ja valgusefektidega. Neljandaks tuleb, kuna asi läheb ilmselt tõsisemaks, mõelda ka töökatkestustele, streikidele nii ühe ettevõtte kui regiooni ja terve riigi piires». «Juba praegu on vaja läbi mõelda, kust on kohapeal erakorralisteks juhtumiteks saada medikamente, sidumismaterjali, kuidas kindlustada protestijaile õigeaegne arstiabi.»» Oli ka ettepanek asuda Jahimeeste Seltsi sildi all Kaitseliitu formeerima.

Neis üleskutsetes ei väljendanud mitte üksnes sõge ekstremism, suutmatus mõista toonase poliitilise arengu loogikat. Veelgi teravamalt ilmutas end sügav veelahe rahvustervikut hoidva, säästva ja arendava ning seda purustava ideoloogia vahel.

Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et isekad, kasina silmavaatega tegelased on alati olnud varmad tantsima rahvusluse habrastel pillikeeltel. Kusjuures – ja kas pole see nii? – need, kes on ehitanud (või ehitavad) oma poliitilise tegevuse rahvusretoorilisele vastandumisele, ei kohku mõnes teises olukorras selle sama vihatud vaenlasega ka omade vastu liitu astumast.

***

Siinkohal pole vajadust loetleda kõiki iseseisvuse taastamisele eelnenud sündmusi. Sinna oli jäänud enam kui kolm aastat: öölaulupeod, ligi miljoni allkirja toel suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine, eesti keele seaduse ja kodakondsusseaduse tekstide koostamine (muide: eesti keele kui riigikeele ja kakskeelsuse alase arutelu ja esimeste tekstide koostamisega tegime kultuurinõukogus algust juba 1987. aasta detsembris), IME heakskiitmise ja Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide kehtetuks tunnistamise eesmärgil NSVLi rahvasaadikute kongressi delegaatide valimised, Balti kett, kodanike komiteede liikumine, ülemnõukogu ja Eesti Kongressi valimised, iseseisvusreferendum jne jne, mida kõike saatis üha teravnenud vastasseis Interrindega.

Samas teame, et mujal võttis Moskva keskvõimu vastasseis demokratiseerumisele ja väikerahvaste vabaduspüüetele märksa jõhkramaid vorme – kui nimetada vaid Tbilisi, Riia või Vilniuse veresaunu.

Milline oleks Eesti täna, kui teenäitajaiks oleksid saanud tolles noortefoorumis esitatud ideed ja üleskutsed? Kas meie vabaduse tee oleks kulgenud samu, meile täna teada ja tuntud radu pidi? Või oleks see kujunenud pigem selliseks nagu Balkani maades? Kui ühtse rahvuskeha taastamise ja rahva üksmeele asemel oleks valitud vastandumise, platsi puhastamise tee?

Või kas me oleksime üldse ärganud? Ehk täpsemalt küsides: kas meile oleks täieliseks ärkamiseks üldse aega antud? Vastata neile küsimustele polegi ehk kuigi raske!

***

Ent Eesti arenguloost teame teisigi doktriine, mille eesmärgiks on olnud eestlaste rahvuskeha nõrgendamine. Ja ometi võib tagantjärele öelda, et Plats puhtaks! loosung nagu iga teinegi poliitilist peenraha väärtustav üleskutse minetas juba õige pea oma poliitilise tähenduse. (Kui sellel üldse rahvuse jaoks mingi sisuline väärtus oli!)

Küll on järgnevate aastate jooksul võimulolijad seda loosungit kasutanud oma positsioonide kindlustamiseks võitluses «olematu, nähtamatu või kunagise vaenlasega». Loosungist on saanud ühiskonna sunderakonnastamise ideeline telg ja tugi. Loosung väljendab püüdu taastada vertikaalne, selgete klassitunnustega ühiskond, mida ei saa kuidagi nimetada kodanikuühiskonnaks. Kodanikuühiskond ei põhine ju põlvkonna, rassi või soopõhisel vastandumisel. Vabas ja demokraatlikult meelestatud ühiskonnas käib võitlus ideede, eesmärkide ja nende saavutamise teede vahel.

***

Ilmselt ei eksi need, kes näevad ka eestlaste massilises väljarändes Plats puhtaks! loosungi teatud pahupidist väljendust. Kui ikka inimene on abstraheeritud statistiliseks ühikuks, kui ta pole KAITSTUD, HOITUD ega HOOLITUD, siis nõrgenevad oluliselt ka emotsionaalsed sidemed, mis teda kodumaal hoiavad.

Eksivad need, kes näevad tänases massilises väljarändes ajutist, loomulikku ja paratamatut kõrvalekallet ja toovad olukorra peatse normaliseerumise eeskujuna näiteid meie lähemast ja kaugemast ajaloost. Eksivad need, kes ütlevad, et seepärast ei pea me muretsema. Need ei ole mitte mingil moel relevantsed väited ja võrdlused.

Sest erinevalt varasemast ootab tänast väljarändajat ees töö – veelgi enam, siinsest märksa tasuvam – ja sotsiaalselt mõtestatud ja tegus infrastruktuur. Ning takkatippu veel ka sotsiaalsed garantiid. Kusjuures iga kätepaar on teretulnud ja riiklike programmide ja ELi aluspõhimõttega tööjõu ja kapitali vabast liikumisest igakülgselt toetatud. Lisaks kõrvaldab minejate kõrge haridustase ja keelteoskus ka selle viimase barjääri, mis paneks kõhklejaid teisiti otsustama.

Seega – pingutused sidusa ja kaasamispõhise ühiskonna nimel ei ole pelgalt poliitiline retoorika ja seotud mingi kahtlase ilmavaatega. Selle eesmärk ja tähendus on ülimalt olulised, lausa eksistentsiaalse tähendusega.

***

Üsna sageli heidame pilgu tagasi ja võrdleme möödunut tänasega. Ja esitame endale lihtsa küsimuse: kas meil on näiteks noist 80ndate lõpu ülemineku, laulva revolutsiooni aegadest ka midagi õppida?

Mina igatahes tunnen puudust möödunud ärkamisaja aegsest ühiskonnast ja seal valitsenud vaimsusest. Ühiskonnast, kus igaühel oli oma koht, kus igaüht vajati. Igatsen ühiskonna järele, mis EI TIPNENUD ENAM (rõhutan: ENAM) eputava ja ennasttäis riigiaadliga ning kus vastutus POLNUD ENAM pelgalt poliitiline sõnakõlks. Seetõttu vaimustasid mind ühiskonnas möödunud aastal alguse saanud protsessid väga. Sest see kõik sarnanes mingis mõttes eelmise ärkamisajaga.

Nii nagu 25 aasta eest, kui uut Eestit kujundavate seadustekstide algatused ja esimesed eelnõud said paberile pandud ja eluõiguse rahvaalgatuslikus korras, nii on läbi Rahvakogu protsessi ja moodsa tehnoloogia jõudnud rahvas taas seadusloome lätete juurde. Ja kuigi ainuüksi seetõttu ei muutu meie ühiskond veel inimväärsemaks, väljendub selles protsessis valmisolek suurteks ja olemuslikeks muutusteks.

***

Eestlane on ikka osanud leida oma tee ja kindlameelselt seda mööda käinud. Sellisena oleme olnud teenäitajaks nii suurtele kui väikestele, neile, kes samuti on pidanud oma eksistentsi ja eluõiguse nimel pingutama.

Aastakümnete tagune ärkamisaeg, mille raames taastasime Eesti vabariigi, võlgneb tänu sadadele ja tuhandetele. Kogu rahvale. Kõik see, mis siis juhtus ja mille arhitektideks võime end rahvana pidada, ei vaja advokaati ega õigustust. Üksnes au ja kiitust. Ja selles kõiges on olnud Arnold Rüütlil kahtlemata suur ja hindamatu modereeriv roll.

Ehkki olen juubilariga olnud erinevates poliitilistes meeskondades, olen vähemalt mina tundnud ja teadnud, et põhilises – selles, milline peaks olema inimese ja riigi ning inimese ja ühiskonna omavaheline suhe või milline võiks üldse olla üks mõnus ühiskond – oleme alati olnud ühte meelt, nii-öelda ühel pool rindejoont. Selle eest tänu sulle, president Arnold Rüütel!