/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Nüüd, kui teleekraanil jookseb dokumentaalsari «Lahkujad», ja meenutades viie aasta tagust Maire Aunaste sarja «Meie Euroopas», tikub välja joonistuma meie aja kangelane: see, kes on Eesti tolmu jalgelt pühkinud, mujal töö ja õnne leidnud, kirjutab Postimehe vanemtoimetaja Priit Pullerits Postimehe arvamustportaalis.
Aga kust kandist ka ei vaata, ei näe erilist põhjust noile aplodeerida. Kuna suurem jagu on lahkunud parema elu peale, pole ime, kui esimese hooga arvate, et olen nende peale kade. Ausõna, ei ole. Elada oma sünni- ja kodumaal oma inimeste keskel on väärtus, mida ei suuda üle trumbata ka mujal makstavad suuremad eurosummad.
Eriti hästi tegi selle, et lahkunuid ei maksa kadestada, selgeks käesoleva Arteri üks kahest põhiusutletust, Võrumaa mees Taavi Karu, kelle pere on üks täna väljakuulutatava Eesti aasta suurpere nominente.
Taavi Karu elab koos kaasa Grethe Rõõmu ja nende nelja lapsega seal, kus enamik ilmselt mõtteski ei tahaks elama sattuda – Võrumaa küngastel. Kuid mitte seepärast, nagu poleks võimalust kuskile paremasse kohta ära minna. Ei, nad elavad seal omal valikul.
Taavi Karu seletas, et kui keegi igatseb senisest paremat elukvaliteeti, on üks võimalus minna seda mujalt otsima. Aga teine võimalus, lisas ta, on kujundada sellest paigast, kus elad, enda ootustele vastav elukeskkond.
Just seda teist ongi ta oma perega teinud. Ja nüüd mõelge, kellele tuleks aplodeerida: kas neile, kes lahkunud kaugele suuri summasid teenima, või neile, kes on siin, Eestimaal, oma tegemistega elu paremaks teinud ja edasi viinud?