Jevgeni Ossinovski: miks ei tõlgita seadusi vene keelde?

Jevgeni Ossinovski Foto: Peeter Langovits

Eesti olulisemad seadused tuleks tõlkida vene keelde, see on nii vajalik kui inimlik, kirjutab riigikogu liige Jevgeni Ossinovski Postimehe arvamusporaalis.

Juhindudes soovist muuta Eesti muule maailmale avatuks otsustas riigikogu mõni aasta tagasi, et 2014. aasta lõpuks tuleb tõlkida inglise keelde ja avaldada Riigi Teatajas kõik Eesti seadused, mida on kokku üle 400. See on kindlasti väga õige samm, sest välismaailmale atraktiivne elu- ja ärikeskkond on Eesti tuleviku võti. Samas peab Eesti riik olema arusaadav ka siin elavatele venekeelsetele inimestele.

Olen kaks aastat võtnud valijaid vastu Narvas, aidates venekeelsetel inimestel orienteeruda selles, kuidas meie riik töötab. Hiljuti konsulteerisin ühte vanaprouat, kes oli saanud oma naabrinaise käest korteriühistu koosolekul peksa. Ta läks politseisse ja kirjutas avalduse. Politsei andis asja üle prokuratuurile ning nüüd on selle lihtsa kriminaalasja menetlus käinud ligi kaks aastat. Inimesel on tekkinud täiesti mõistetav tunne, et riiki tema juhtum ei huvita ning õiglust ei seatagi jalule. Ta palus mul kord majja lüüa!

Selgitasin, et vastavalt kriminaalmenetluse seadustikule on prokurör oma tegevuses iseseisev ning kohtueelset uurimismenetluse üksikasju ei saa mõjutada ei riigi peaprokurör ega minister, riigikogu liikmest rääkimata. Soovitasin tal suhtlemiseks prokuratuuriga taotleda tasuta juriidilist abi vastavalt riigi õigusabi seadusele.

Mõistagi ei olnud see eesti keelt mittevaldav proua sellisest seadusest kuulnudki ning tal puudub igasugune võimalus iseseisvalt oma õigusi realiseerida, sest seaduse tekst on kättesaadav vaid eesti ja inglise keeles. Tõlkisin talle seaduse emakeelde ning andsin kaasa venekeelse õigusabi taotluse vormi. Samas mõtlesin kõigile neile tuhandetele inimestele, kes ei ole sarnastel juhtudel kusagile abi saamiseks pöördunud ning hoopis kannavad nördinult või vihaselt endas mõtet «mis riik see on, kes mind kaitsta ei taha.»

Õigusteadlikkus on õigusriikluse tugisammas

Miks ma sellest räägin? Eesti seadused tagavad formaalselt kõigi siin viibivate inimeste põhiõiguste kaitse, muuhulgas ka õiguse riigi ja seaduse kaitsele ning õiglasele protsessile. Meie põhiseadus ei erista selles küsimuses inimesi ei keele ega kodakondsuse alusel. Samas on formaalne õigus sisutühi, kui selle realiseerimine pole tegelikkuses võimalik.

Seepärast on demokraatliku õigusriigi toimimise üheks tugisambaks elanike üleüldine arusaamine õiguskorrast, oma kohustustest ning õiguste kaitsmise viisidest, mida üldmõistena nimetatakse õigusteadlikkuseks. Justiitsministeerium on rõhutanud, et «õigussüsteem saab  olla efektiivne ainult juhul, kui selle pakutavaid võimalusi piisavalt tuntakse ja kasutatakse.» Ehkki seaduse mittetundmine ei vabasta selle täitmisest, on selge, et aktiivset seaduse alusel toimimist saab eeldada ainult siis, kui sellest aru saadakse.  

Vastavalt 2011. aasta rahvaloenduse andmetele elab Eestis püsivalt 383 000 vene emakeelega, 8000 ukraina emakeele ning 1600 valgevene emakeelega inimest. Kõikide teiste võõrkeelte valdajaid on  Eestis kokku ligi 13 000. Laias laastus räägib Eestis emakeelena vene keelt kolmandik inimestest, muid võõrkeeli ligi üks protsent.

Ei ole muidugi üllatus, et venekeelsete elanike õigusteadlikkus, eriti vanemate inimeste seas, on kahetsusväärselt madal, mis mõjutab otseselt ka usaldust riiklike institutsioonide vastu. Kui inimene ei ole keelebarjääri tõttu võimeline riigiasutusega suheldes oma õiguste eest seisma ega ole teadlik talle ette nähtud avalikest teenustest, siis ta ei näe, et see asutus töötab tema kui kodaniku heaks. Integratsioonimonitooringu andmete kohaselt usaldab Eesti riiki ligi 65 protsenti eestlastest, kuid vaid 35 protsenti venekeelsetest elanikest.

Tuletan meelde paari aasta taguse juhtumi, kus 17 000 pensionäri jäid teadmatuse tõttu ilma neile ette nähtud maksusoodustusest. Põhjendamatult vähe pöörati siis tähelepanu asjaolule, et üle poole kannatanud pensionäridest elas kahes suurima venelaste arvuga maakonnas – Harjumaal ja Ida-Virumaal. Kas mitte seetõttu, et vene pensionär lihtsalt ei saanud aru, mis avaldust vaja on ja kuhu see esitada?

Nooremate seas on keeleoskus muidugi tublisti paranenud, ent üldpilt on endiselt äärmiselt nukker. Viimase integratsioonimonitooringu andmetel saab muu emakeelega inimestest vaid kolmandik enese hinnangu kohaselt hakkama eesti keele aktiivse kasutusega, kusjuures vabalt valdajate osakaal on ligi 15 protsenti. Murettekitavalt ei oska ligi kuuendik muu emakeelega rahvastikust üldse eesti keelt. Keeleoskuses esineb ka tõsiseid regionaalseid erinevusi – näiteks Ida-Virumaa linnades ei valda  enesehinnanguliselt üldse eesti keelt tervelt 65 protsenti küsitletuist. See on ka mõistetav, sest suuremates linnades praktiliselt puudub eestikeelne keskkond, mis on hädavajalik aktiivse keelekasutuse omandamiseks.

Inimlik ja kasulik

Kujunenud olukorras tuleks kõige olulisemad Eesti seadused tõlkida vene keelde. Alustada võiks seadustest, mis reguleerivad inimeste põhiõiguste kaitset ning igapäevast toimetulekut. Võrreldes kõikide seaduste inglise keelde tõlkimisega ei too see ka riigieelarvele märkimisväärset  kulu, tulu aga saab mõõta nii elanike heaolu tõusu kui ka kõrgema usaldusega oma riigi vastu. Lisaks on juristid märkinud, et venekeelsed seadusetekstid lihtsustaksid oluliselt nende tööd. Võiks ka küsida, kumb on Eestile olulisem: kas näiteks vedelkütusevaru seaduse ja kunstiteoste tellimise seaduse tõlkimine inglise keelde või keeleseaduse ja töölepinguseaduse tõlkimine vene keelde?  

Muidugi võib võtta jäiga positsiooni nagu endine justiitsminister Kristen Michal, kes ütles riigikogus: «Meil ei ole kavatsust tõlkida Eesti seadusi vene keelde. Eesti riigi töökeel on eesti keel.» Tõsi, Eestil ei ole kohustust tõlkida oma seadusi ühessegi keelde. Küsimus ei ole aga kohustuses, vaid selles, et ühiskonnale on kasulik, kui meie venekeelne elanikkond teab, mil viisil on riik ja ühiskond üles ehitatud. Pragmatismi kõrval on see ka lihtsalt inimlik. Venekeelne Narva vanaproua on samuti inimene, kes armastab Eestit ja tahab oma igapäevases elus siin hästi hakkama saada. Mis saab selle vastu olla?