Osalise eestikeelse õppe eesmärk on suurendada vene noorte konkurentsivõimet, mitte eestikeelne õpe iseenesest, kirjutab Tartu Ülikooli professori Martin Ehala Õpetajate Lehes.
Martin Ehala: lõimitud õpe eeldab teatud keeleoskust
12. mai 2013, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõimitud aine- ja keeleõppe (LAK-õppe) juured on Kanadast pärit keelekümbluses, mõiste ise võeti kasutusele 1990-ndatel ja on seejärel saanud osaks Euroopa Liidu ametlikust keeleõppepoliitikast. LAK-õppes on nähtud head võimalust suurendada õppija jaoks sihtkeelset keskkonda ning tõhustada keeleõpet võõrkeeleõppe mahtu otseselt suurendamata. Eestis on LAK-õpe mõne aastaga eriti aktuaalseks muutunud seoses vene õppekeelega gümnaasiumi üleminekuga osalisele eestikeelsele õppele.
Kuigi LAK-õppe tuum seisneb keelekeskkonna loomises õppija jaoks ja sellega keeleõppe lähendamises loomulikule keeleomandamiskeskkonnale, ei tähenda see automaatselt, et õppija emakeele kasutuse vältimine oleks alati ja igas olukorras kõige efektiivsem viis võõrkeelt õppida. Üha enam ja põhjendatumalt räägitakse võõrkeele ja teise keele õppe metoodikas (kaasa arvatud LAK-metoodikas), et emakeele oskuslik kasutamine võib anda nii mõnegi õppijatüübi puhul paremaid tulemusi kui läbinisti sihtkeelne õpe. Need hääled on nii veenvad, et räägitakse isegi kakskeelsest revolutsioonist võõrkeele ja teise keele õppimise metoodikas.
Kus on õpilase õppimisvõime piir?
Igasugune õppimine nõuab vaimse energia kulutamist, LAK-õppe puhul lisandub aine õppimise koormusele keeleõppe koormus. Samal ajal tuleb arvestada, et inimene tunnetab maailma põhiliselt oma emakeele (esimese keele) kaudu. Mõtlemisprotsessid on selles keeles kõige kiiremad ja arusaamine kõige täielikum, mistõttu õpitakse emakeele vahendusel kõige efektiivsemalt. LAK-õpe toimub sihtkeeles, milles tunnetusprotsessid ei ole nii tõhusad kui emakeeles. Seega tuleb arvestada, et LAK-õppes lisandub keele ja aine samaaegse õppimise koormusele veel võõrkeeles mõtlemisest tulenev koormus.
Õppimispsühholoogia üks põhitõdesid on, et omandamine on efektiivseim, kui materjal esitab õppijale parajal määral keerulise väljakutse. LAK-õppe jaoks on seega võtmeküsimus kognitiivse koormuse jaotamine õppimisel nii, et aine ja keele omandamise koormus ühelt poolt ja võõrkeeles mõtlemise koormus teiselt poolt ei ületaks õpilase õppimisvõime piire. Esmalt tähendab see, et LAK-õppe edukaks rakendamiseks peab õppija oskama sihtkeelt piisavalt hästi, et oleks üldse võimalik vastava õppeaine sisu omandada ja õpitava teemal arutleda.
Olen ise õppinud magistritasemel inglise keeles, mida olin enne õppinud kaks aastat. Olin võõrkeeles õppima hakates kuskil kesktaseme lõpus (B2) ja esimeste esseede kirjutamine võttis tohutu aja. Alles pool aastat hiljem tundsin, et saan asjadega kenasti hakkama. Seega tean oma kogemusest, et sellises LAK-õppes, kus kogu õpe toimub 100% sihtkeeles ja metoodika on mõeldud emakeelekasutajale, on vaja keskmisest paremat keeleoskust, et koormusega toime tulla ja ainesisu omandada.
Kui eesti keelt osatakse vaid B1-tasemel …
Küsitavaks muutub LAK-õppe mõttekus nõrgema keeletasemega õppijatele. Ma ei usu, et madalamal kesktasemel (B1) olevate õpilaste jaoks oleks LAK-õpe efektiivsem kui eraldi keeleõpe ja emakeelne aineõpe, sest B1-taseme keeleoskus ei võimalda neil mõista aine sisu, kuid õpitavast aru saamata ei arene ka keeleoskus. Ühesõnaga, kui õpilase keeletase ei võimalda ainet mõista, tabab teda LAK-õppes aine omandamises langus ja ka keelt ei pruugi ta sellises tunnis kuigi tõhusalt omandada. Ja kui keeleoskus ükskord saavutabki taseme, mis võimaldaks ainet sihtkeeles õppida, siis võib õpilane olla juba aines sedavõrd maha jäänud, et järele jõuda enam ei õnnestu.
Minu vestlused LAK-õppe õpetajatega hiljutisel Narva LAK-õppe päeval jätsid mulje, et väga paljude vene koolide õpilaste keeleoskus on LAK-õppe jaoks praegu kriitiliselt madal. Seega on vältimatu rakendada LAK-õppes paindlikke meetodeid, et mitte teha nõrgema keeletasemega õpilaste hariduslikule konkurentsivõimele kasu asemel kahju.
Kuidas olla paindlik?
Paindlikkust on paljud vene koolid ka kasutanud eeskätt õppe planeerimise kaudu, rakendades eestikeelset õpet eeskätt oskusainetes, nagu kehaline kasvatus, kunst või muusika, kus aine sisu omandamine ei põhine keelelisel tunnetusel. Neid aineid saab edukalt omandada ka nõrgema sihtkeeleoskusega, viimast siiski mõõdukalt arendades.
On koole, kes oma õpilaste taset tundes on koondanud kõik gümnaasiumi eesti keele kui teise keele kursused 10. klassi, et tagada 11. klassi alguseks LAK-õppeks vajalik keeletase.
Eesti keele õppe mahtu saab suurendada ka valikkursuste abil. Näiteks võib soovitada praktilise eesti keele kursuste kasutamist valikkursustena 10. klassis, et viia eesti keele oskus LAK-õppe jaoks vajalikule tasemele. Samas aitavad valikkursused saavutada nõutavat 60 protsendilist eestikeelse õppe mahtu selliste õpilaste jaoks, kellele samas mahus LAK-õpe veel üle jõu käiks.
Selle kõrval tuleks nõrgema tasemega õppijate jaoks LAK-õpet kindlasti ka adapteerida, kasutades sihtkeele kõrval emakeelt sellisel määral, et tagada ainesisu omandamine.
Milline on emakeele ja sihtkeele sobiv vahekord, sõltub õpilaste tasemest ja aine keerukusest. Iga õpetaja peaks siin lähtuma oma parimast äratundmisest ja õpetajaeetikast. Osalise eestikeelse õppe eesmärk on suurendada vene noorte konkurentsivõimet, mitte eestikeelne õpe iseenesest. Seega tuleks valida aine ja keele õppimise selline vahekord, mis aitab saavutada eesmärke parimal mõeldaval viisil, mitte püsida jäärapäiselt ainult sihtkeele juures, kui näha on, et puudulik keeleoskus veel ei võimalda ainet sihtkeeles omandada.