Politoloog Mihkel Solvak kirjutab, et Indrek Tarandi valimisedu näitab, et osa valijaid kasutab kohalikel valimistel ilmselt võimalust võimuerakondadele õppetund anda. Kuid see ei tähenda uue poliitilise jõu tulekut ega valitsuse umbusaldamist, sest riigikogu valimiskontekst on hoopis teine.
Sügisel tulevad kohalikud valimised lubavad esmapilgul põnevaid tulemusi. Vaevalt et keegi tõsiselt loodab kõigutada Keskerakonna positsiooni Tallinnas, arvestades nende suurt toetust mittekodanikest valijaskonna seas. Samas võib aga meie erakondi üldiselt, koalitsioonierakondasid spetsiifilisemalt ja Reformierakonda eriti räsinud suuremate ja väiksemate skandaalide valguses, oodata mitteerakondlike ja üksikkandidaatide edu suuremate erakondade arvel ning protestihääletamise või sootuks hääletamata jätmise osakaalu kasvu.
Tasub aga ettevaatlik olla selle tähtsustamisel ja seda just ühe fenomenaalselt eduka üksikkandidaadi näite seletuse varal. Jutt on Indrek Tarandi lausa Euroopa mastaabis ainulaadsest edust 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel. Tarandi tulemuse andmetepõhine seletus viitab hulgale üsna spetsiifilistele tingimustele, mis abstraktsel kujul on olemas ka eesolevate kohalike valimiste puhul ja mis tegelikult näitavad tema tulemust väiksemana, kui see ehk nominaalset häältesaaki vaadates tundub.
Üldiselt on täheldatud, et üksikkandidaatide ja mitteerakondlike kandidaatide poolt hääletatakse siis, kui (esiteks) rahulolematus suurte erakondade või erakondliku süsteemiga laiemalt on suur, (teiseks) erakondlik süsteem on veel väljakujunemata, (kolmandaks) alternatiivsed kandidaadid pakuvad midagi gruppidele, kelle huvide eest suured erakonnad teatud põhjustel ei seisa.
Euroopa Parlamendi valimiste kontekst annab siin veel ühe seletuse: nimelt kipub nn teisejärgulistel valimistel ehk neil, kus pole otseselt kaalul täidesaatev võim, teatud osa valijaskonnast võimuerakondi karistama, hääletades opositsiooni või siis mõne sootuks parlamendivälise väikeerakonna või kandidaadi poolt.
Selge programmita Tarand valimistel varem esindamata sotsio-demograafiilise grupi eestkõnelejana ei esinenud. Seega jääb kaks laiemat võimalikku seletust. Kas tema edu taga oli sügav pettumus erakondlikus süsteemis või oli selle taga strateegiline karistamine?
Esimene tähendaks, et Tarand mobiliseeris suure hulga erakondade kui selliste suhtes skeptilisi valijaid. Teine tähendaks, et teatud valijad kasutasid lihtsalt Tarandit signaali saatmiseks võimuerakondadele, et viimased oleks tulevikus ehk vähem kõrgid, teades, et nende võim ei ole kivisse raiutud.
Esimesel juhul oleks Tarandi toetuse taga siiras protestihääl, teisel juhul tegelikult strateegiline hääletamine. Seega peaks vastavalt seletusele Tarandit toetanud seltskond olema üsna erinev. Kõigile vabalt kättesaadava Euroopa valimisuuringu (www.piredeu.eu) Eesti andmestiku alusel on seda küsimust ka empiiriliselt vaadatud. Ilmnes, et üle poole Tarandi valijatest olid 2007. aasta riigikogu valimistel hääletanud kas Reformierakonna, IRLi või SDE poolt. Enamgi veel, varasemaid mittevalijaid mobiliseerisid Tarandist edukamalt hoopis opositsioonierakonnad.
Tarandi valijad tajusid aga opositsioonierakondi endast ideoloogiliselt selgelt kaugemal asuvana kui koalitsioonierakondi. Võib öelda, et tema poolt hääletasid paremini haritud, pigem väikelinnades või maal elavad eestlased, kes olid ideoloogiliselt lähedased valitsuserakondadele ning olid valdavalt 2007. aasta valimistel osalenud ja hääletanud just koalitsioonierakondade poolt.
Tarandi valijad ei paistnud silma pettumisega demokraatias ning nägid Eesti ELi-liikmesust selgelt positiivsemana kui need, kes valimistel ei osalenud. Lõpuks eristusid nad koalitsioonivalijatest siiski selgelt suurema rahulolematusega valitsuse töö suhtes, kuid olid selles rahulolematuses eristamatud opositsioonivalijatest ja mittevalijatest. Selles pildis on ka võti Tarandi haruldase edu seletamiseks.
Ilmselt oleks ilma Tarandi kandidatuurita teatud osa rahulolematutest koalitsioonivalijatest lihtsalt valimistest kõrvale jäänud, sest opositsiooni poolt hääletamine oleks tähendanud ideoloogilist konflikti. Seega, Tarand tõesti mobiliseeris valijaid, kuid mitte pettunud erakondadevastaseid protestijaid, vaid valitsuse tööga rahulolematuid, aga muus osas koalitsiooni poole kalduvaid inimesi.
Eesti valijaskond on tugevalt polariseeritud seltskonnaks, kes toetab truult Keskerakonda, ja nendeks, kes valivad praeguste koalitsioonierakondade vahel või toetavad sotse, töötas seega tegelikult Tarandi kasuks, kes pakkus pehme alternatiivi. Siit saab ka selgeks, et Tarandi suurt toetust ei saa tõlgendada erakondade kui sellise vastasusena, vaid tegemist oli lühiajalise strateegilise hääle vahetamisega koalitsioonierakondade toetajate poolt kontekstis, kus karistav hääletamine tegelikult opositsiooni ei tugevda.
Võib eeldada, et 2011. aastal toetasid needsamad valijad jälle valitsuserakondi. Tarand oli suurele seltskonnale alternatiiviks vaid selle tõttu, et oma erakondadevastase retoorika taga oli tema varasem kuvand Eesti poliitikas ja avalikus sfääris kui liberalistliku majanduspoliitika ja rahvuskonservatiivse maailmavaate segu, mis meil üsna selgelt seni domineerib. Ta oli turvaline valik neile, kes tahtsid valitsust karistada, toetamata samas opositsiooni, ja seda valimistel, kus täitevvõimu püsimisele ohtu polnud.
Abstraktsel kujul võib sellist hääletamismehhanismi oodata ka tulevastel kohalikel valimistel. On selge, et viimase pooleteise aasta skandaalid, mis on vahelduva eduga tabanud sama hästi kui kõiki erakondi, on tekitanud suurema pettunute seltskonna, kes võivad kalduda toetama mitteerakondlikke kandidaate. Küsimus on aga sellise käitumise konkreetsesse konteksti panemises.
Kui kaalul ei ole täidesaatev võim riigi tasandil, kipuvad inimesed neile valimistele ka väiksemat tähtsust omistama, enamasti kinnitab seda ka väiksem osalusprotsent. Samuti hääletatakse sellistel valimistel natuke teistmoodi – kaalutakse ja hääletatakse alternatiive, keda riigi tasemel võib-olla ei toetataks.
Valimisliitude või üksikkandidaatide toetamine väikeses omavalitsuses on ka ilma sellise strateegilise kalkulatsioonita levinud valik, sest erakonnad ise ei kipu kohaliku poliitika sisule mõeldes ennast teistest väga selgelt eristuvaks profileerima ega saagi seda teha.
Lõpuks määrab kohalikus poliitikas rohkem tegus isik kui erakonna silt. Suuremates omavalitsusest on aga erakondlik võitlus teravam ja võimalus võimuerakondi ülalkirjeldatud viisil karistada suurem.
Meeles tasub pidada aga ka seda, kes ja kuidas oma häält vahetama kipub. Keskerakond on läbi aegade silma paistnud oma väga truu valijaskonnaga, kes erakonda tabanud skandaalidest kummastaval kombel pigem oma toetusele vajalikke tõendeid leiab. Ülejäänud erakondade puhul on aga hääle vahetamine üsna levinud praktika.
Valitsuserakondadega maailmavaateliselt ja pakutavatelt poliitikatelt sarnase profiiliga mitteerakondlikel kandidaatidel ja valimisliitudel oleks seega suurem lootus meelitada üle koalitsioonierakondade valijaid. Samas on selge, et riigikogu valimistel ei riski needsamad valijad nende poolt hääletada, sest paremerakondade karistamine seal tähendaks Keskkerakonna tugevdamist.
Osale valijaskonnast meeldib võimulolijatele kerge õppetund anda, aga nii, et see kindlasti liiga valus ei oleks. Kohalikud valimised sellise pehme võimaluse pakuvad. Kuid seega ei tasuks valimiste tulemuste valguses hakata kuulutama uute jõudude tulekut või valitsuse umbusaldamist. Riigikogu valimised on piisavalt teine keskkond ja osa Eesti valijaskonnast tundub eriti Tarandile antud häälte seletuse valguses kohati väga strateegiliselt käituvat.
3 mõtet
• Üksik- ja mitteerakondlike kandidaatide poolt hääletatakse siis, kui rahulolematus erakondadega on suur, erakondlik süsteem on väljakujunemata või pakuvad alternatiivsed kandidaadid midagi gruppidele, kelle huvide eest suured erakonnad ei seisa.
• Üle poole Tarandi valijatest olid riigikogu valimistel hääletanud kas Reformierakonna, IRLi või SDE poolt. Varasemaid mittevalijaid mobiliseerisid Tarandist edukamalt hoopis opositsioonierakonnad.
• Valimisliitude või üksikkandidaatide toetamine väikeses omavalitsuses on levinud valik, sest erakonnad ise ei kipu kohaliku poliitika sisule mõeldes ennast teistest väga selgelt eristuvaks profileerima ega saagi seda teha.